Surnuaed

Tag: thou shell of death

Thou Shell Of Death – Sepulchral Silence (2013)

by on sept.12, 2013, under Arvustused

Thou Shell of Death - Sepulchral SilenceÜks on kindel – Zworgil alias IngWaril on praktiliselt oma muusikalise teadvuse algusest saadik olnud kindel ja vankumatult omas tunnelis liikumise tung. Seitse aastat tagasi ilmutatud Wrath Is Evergreeni “Pyre” oli minu teada tema esimeseks katsetuseks. Tol korral mind paeluva burzumliku hõnguga minimalistlik doom-black andis juba aimu suurest ambitsioonist ja soovist kõrgele lennata. Suhteliselt sarnaselt on mees oma loominguga liikunud tänapäevani.

Vahepeal on ta läbinud (võimalik küll, et valulised) etapid WIE’ga, mis tegi kohati suurepäraseid etteasteid, ning Viirastusega. Lisaks tuleb igal juhul kõrgelt hinnata mehe panust kohalikus metalskeeenes, ta on pannud nn depressiivmuusikat kuulama ja austama väga suure kogukonna. Jällegi ma ei ole kindel, et enamik neist massidest päriselt ka kuulab taolist muusikat aga seda kõike ei saa eitada.

Nüüd siis Zworgi viimasest bändist ja albumist. TSoD’i nime all on mees ise klopsinud puidust ümbriskarbid kahele senisele üllitisele (teine neist split Wedard’iga). Muidu küll hirmus vägevad ja omapärased, aga näiteks vaheleht ei mahtunud korralikult sinna ära (kruvikeeraja küll – testitud). Seekord on vististi lastud põhitöö ära teha Austria labeli Talheim Records poolt. Järjekordne tõestus, et bändi tunnustatakse üle (riigi)piiride!

“Sepulchral Silence” meenutab mulle esimestest minutitest viimasteni Summoningut. Nagu oleks midagi Dol Guldurilt, aga ometi… seal seda tegelikult pole. Välja praagitud lood? Ma olen meeletult palju kokku puutunud depressiivsusega, masendusega, sünguse ja suitsiidsusega ning võin öelda, et see album ei sisalda taolisi tundeid. Muidugi, võibolla, kui keegi tunneb, et Sõrmuste Isand on depressiivne… Unistav, atmosfäärne, rohke sündiga üle kastetud, kajas karjed? Seda küll. Shoegaze black? Tundub paslik.

Need viis lugu libisevad vaikselt kõrvast sisse-välja ning järelemotsioone eriti nagu ei tekigi. Ei saa öelda, et midagi häiriks, ei jää aga ka mitte midagi meelde, ei kaja enam hiljem vastu.

Varem Zworg julges käia täiesti oma rada pidi ja ei lasknud end mõjutada kõrvalistest arvamustest. Võimalik, et see rada on tal jalge ees praegugi, see vist ongi see, mida mööda mees on tahtnud käia (ja nüüd ju edukalt ning tunnustatult) aga mina ei viitsiks sellist sissetallatud igavat teed pidi logeleda. Minu jaoks jäi see album üksluiseks, turvaliseks ja igavaks. Taustatapeedina sobib aga muidugi hästi.

Zworgi ambitsioonide tunnustuseks aga tuleb kindlasti märkida, et 28. septembriks suudeti broneerida Padise kloostri varemed, kus esitletakse käesolevat plaati, meelitati varjusurmast välja Skepticism ning toeks tuliForgotten Sunrise. Kõva mees on Zworg!

5/10

2 Comments :, more...

Õud ja kaos Saarjärvel

by on sept.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Sanitar, Kojamees ja Surnumatja

Septembrikuu algas minu jaoks kirjeldamatult õõvastavalt, sõnulseletamatult segaselt, mõistusega hoomamatult. Ei tea isegi päris täpselt, mis minuga juhtus sel esimesel sügise nädalavahetusel, pole ma isegi kindel, et see kõik reaalne oli, et ma päriselt üldse neid sündmusi läbi elasin aga ometi on see kõik siiani nii selgelt meeles…

Mingi seletamatu sund nõudis laupäeva hommikul vara mind Tallinnas oma soojast sängist tõusma, lõhkuma mu iganädalavahetuse rutiini ja ründama juba kell seitse kohvikannu, mille ma ka röövli kombel tühjaks riisusin. Südame kloppides täiendasin kiirustavalt oma kõhtu mõne lusikatäie pudruollusega ning mu käed, justkui nõiduse väel, hakkasid täitma mu märssi arusaamatute hilpudega, põhimõtteliselt vaid kilekeep, miski kampsun ja magamiskott suruti mu enese poolt pagasisse ning üleloomulik jõud viis mind kodust eemale… tundmatusse.

Ma lihtsalt sõitsin kuhugi suunas, vist Lõuna-Eesti poole, sest vahetevahel vilksatasid mu ümber tuttava moega kohad. Autos mu kõrvale ja taha olid tekkinud mingid olendid… vist inimesed? Aga ma ei olnud kindel. Midagi kahtlast oli neis, nii nagu kõiges mu ümber. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida paratamatusega, et ma lihtsalt PEAN need hingelised viima kuhugi… aga kuhu? Ja üldse, mis minuga toimub, küsisin enda peas. Aga pääsu polnud, ma ei olnud enam iseenda peremees ja pidin laskma sellel päeval minna nii nagu saatus nõudis.

Möödusid Ravila hullumaja – zombilikud patsiendid ümberringi kakerdamas ja võikalt irvitades värsket verd lootmas, edasi Adavere bistroo, kauplus ja bensujaam, mis kõik ühiseks konserviks sulanud, klientideks vaid mõrtsuka välimusega tunkedes maamehed… Tartu vangla oma võikas lillas rüüs, kuhu endised retsidivistidest kliendid praegustele kahtlaseid pakke viivad… need on vaid killukesed mu kahjustada saanud mälumosaiigis aga andsid aimu mu suunast. Või noh, meie suunast, sest tahavaatepeeglisse pilku heites nägin endiselt kahtlaseid kogusid, irvitades vahtisid nad mulle vastu ja tegid silma, kui neile oma kõleda pilgu viskasin.

Ja siis suunas auto nagu iseenesest meid kuhugi metsateele, kuhugi hullumeelsusesse, kohta, kus õud ja kaosetormid üheks saavad. Võimsalt suursuguse samblasse kasvanud kivimüüri vahelt tuli sisse keerata, et tähistada mu teekonna sihtkohta. Kurjakuulutav Saarjärv, mis paljudele saatuslikuks saanud, kuhu nii mõnigi õnnetu oma märja haua leidnud. „Lohutuseks“ sain muidugi teada, et need õnnetud siiamaani järve ümbruses uitamas käivat ja oma mädases koleduses või hallis haldjalikkuses üha uusi ohvreid järve embusesse meelitavat. Ma tõesti ei tea, miks küll selline „lohutus“ mu meeli rahulikumaks ei teinud. Igatahes oli sinna juba päris korralik hulk igasuguseid inimeste sarnaseid olendeid kogunenud ja ma mõistsin, et siin hakkab juhtuma.

Vist sattusin mingisuguse kadunud hingede rituaalsele tseremooniale, millelegi, millel teispoolsusega palju rohkem pistmist, kui selle reaalsusega, millega seni nii mugavalt harjunud olen olnud. Kust nad kõik küll välja on tulnud? Kas tõesti Saarjärvest? Ja miks? Ja miks mina siia nõiduslikkule simmanile sattusin? Ju siis oli vaja. Keegi tõi mulle pidevalt ette mingeid müstilisi vedelikke, mida ma tarbima pidin, sest kes teab, mis keeldumisega kaasnenuks. Irvitades lämisesid kõik mu ümber ja mõned olendid ka minuga, aga ma ei mõistnud seda keelt, kuigi ise rääkida püüdes avastasin, et ka minu suust tuleb täpselt samasugune lämin. Ma ei saanud ise endastki enam aru. Taipasin, et on tuttavaidki nägusid, kust ja mismoodi, sellest polnud aimugi. Mu rännukaaslased osutusid hoopis sanitariks, kojameheks ja surnumatjaks, kõik kolm olid jäänud pimedaks, neil oli silmad peast välja kraabitud, ise olid nad näost valged, vaid olematutest silmakoobastest voolas must veri. Ja need võikad helid, mida nad tootsid tegid mu keha kiduraks ja hinge vettinuks. Vastikud ebardid rögisesid ebamaise mürina saatel. Mäda pritsis mulle näkku.

Nii nagu nad end ilmutasid, nad ka kadusid, sama äkki, haihtusid. Ja asemele tuli pikk ja kurjusest pakatav võhkadega koljat koos oma jüngritega – justkui Chthulu saadik maailma lõpust – üritades kõigilt, kes käeulatusse sattusid, südame rinnust rebida. Nähtavasti mädast ja verest segatud oranzhikas särgihilp seljas andis aimu, kuhu ta oma südameveriseid käsi pühkima hakkaks…

Joogid ja Söögid

Hirmu ja iivelduse saatel üritasin leida väljapääsu sellest õudusest, aga mind ei lastud minema. Toodi vaid seda imelikku vedelikku juurde ja justkui teades mu näljatundest – mingeid veidraid seeni. Ma sõin, sest midagi muud ei olnud. Sest mäda, verd ja haisvat rohelist ollust ma ikka veel ei tahtnud.

Pea käis ringi, tahtsin, et see lõppeks aga ei… see polnud veel isegi mitte algus. Kukkusin ja tõustes tardusin tahtmatult paigale. Mingid hullunud alasti kehad loivasid välja veest, teised jällegi vajusid sinna, justkui nõidusliku väega marsiti niiviisi edasi tagasi. Proovisin taganeda aga ei olnud pääsu.

Olendid läksid üha võikamaks, aina õõvastavamaks. Uinuvast kaevust ronisid jubedate ürghäälte saatel välja vist sinna kunagi uppunud karjased. Määrdunud, mudased, täis vihkamist ja surmaiha, tulvil soovi uputada kord viimnegi hing sinna samma, kust nad ise tulevad. Külmavärinate saatel pidin taluma seda meeletut kaikahoopide laviini, kapuutsiga kerjuseürti varjunud kurjuse otse kõrva valatud röökimisi, pingutusest kiunuvaid okastraate…

Kuigi karjased pikapeale oma haisvasse kaevu tagasi ronisid, ei jäetud mind ikka rahule. Kohe oli platsis salk ammusurnud ülestõusjaid, endisi rüütleid, kes ronkade parve kõrvulukustava krooksumise saatel kõigist kohalviibinuist oma ammuunustatud kurjusega, võitlemata jäänud lahingukavatsustega üle astusid. Lihatud, aastasadade vanuse verekorba all krigisevad, silmeis härmatis nad tulid ja vehkisid oma roostes mõõkadega, üleloomulike seni tundmatute lahingrelvadega. Kummalisel kombel tundus mulle, et nende rüütlite eesratsu oli alles ennem olnud tühjade silmakoobastega kojamees, kes mulle ka mu teekonnal juba peeglisse oli irvitanud. Mis siin ometi toimub? See küsimus vasardas mu peas, mu meeltes…

Edasi läks rahulikumaks, isegi liiga rahulikuks. Hakkasin vist oma saatusega leppima, et jah, siit ma niikuinii ei pääse, siia Saarjärve põhja ma vajun, või sinna karjaste mädakaevu, või koos ülestõusnud vikerlaste poolt püstitatud teiba otsa pead puhkama… Võibolla oli minu kehas ja meeltes lõpuks ka need kahtlased vedelikud ja metsaannid võimusele pääsenud ning mu vastupanuvõime lõplikult hävitanud. Jäi leppimine. Hetkelise vaikuse purustas massiivne mühin ja kohin, tekkis sünge udu ja välja ilmusid hallid sootulukesed ja judinaid tekitavad kogud, kes aegajalt marduse kombel kriunusid. Nende surma ennustav hääl kajas üle kogu Saarjärve ning uimastav udu uputas mind. Ma kadusin, haihtusin, ma ei tea, kuhu nad mu viisid. See vist oligi lõpuks see paratamatus, millega juba ammu olin leppinud. See oli lõpp.

Üllataval kombel avasin ma siiski hommikul silmad. Siiski! Kas tõesti oli see kõik üks suur sürrealistlik uni olnud? End valusalt liigutades ja vaevaliselt püsti ajades astusin pooleldi äranäritud kärbseseene peale. Ei… see ei saanud olla uni, see oli ikkagi reaalsus. Aga vähemalt ma pääsesin sellest õudusest… vähemalt hetkeks, vähemalt ma loodan nii.

  • saarj2rve_001_pime
  • saarj2rve_003_nukleaarmonarh
  • saarj2rve_004_urt
  • saarj2rve_005_bestia
  • saarj2rve_006_tsod
  • saarj2rve_008_drink
  • saarj2rve_009_seen
  • saarj2rve_010_kummitused
Leave a Comment :, , , , , , , , , , , , , more...

Suomi Estland Perkele

by on mai.31, 2011, under Kontserdiarvustused

Paar head nädalat tagasi külastasin juba varemalt mainitud üritust sarjast Soumi Estland Perkele, mille eelmine kontsert olevat olnud tervelt 6 aastat tagasi. Sarnaselt eelmisele oli peaesinejaks ansambel Loits. Kuna teised bändid, kellega koos tollal lava jagati, on juba enamasti manalatee jalge alla võtnud, olid seekordseteks soojendajateks eesti musta matusemetalli ansambel Thou Shell of Death ja soomlaste Thrash Metal orkester Axegressor. (continue reading…)

Leave a Comment :, , , , , , , more...

Thou Shell of Death intervjuu

by on mai.05, 2011, under Intervjuud

Õige pea, 14. mail toimub Tapperis Soome-Eesti ühisüritus Suomi Estland Perkele, kus üheks esinejaks on noor eesti Drone Black Metal projekt Thou Shell of Death. Lava jagavad nad kõigile teada-tuntud ansambliga Loits ja mitte niivõrd tuntud soome trääsa pundiga Axegressor. Kord olen seda lavalaudadel näinud ja saanud suhteliselt positiivse kogemuse: eriline oli nende massiivne wall of sound, mida ühegi eesti bändi omaga võrrelda ei oskagi.

Kuna Loitsu teab-tunneb iga ürituse potentsiaalne külastaja ja thrash metal kui selline mulle suuremat pinget ei paku, siis  otsustasime liistule tõmmata Thou Shell of Death ninamehe Ingwari, keda pommitasin küsimustekahuriga.

Thou Shell of Death – Part I

Mis asi see Thou Shell of Death on? Kust on pärit bändi nimi ja mida see tähendab? Mis on sõnum maailmale? Millele pöörad tähelepanu saundis?

Thou Shell of Death on looming, kus ma ei pööra tähelepanu sellele, kuidas see kellelegi meeldiks. Samas ei tähenda see, et ma oma muusikat ei reklaamiks, püsiks põranda all peidus ja mängiks, ilma et sooviksin oma muusikat levitada. Vastupidi – loodan, et ideed, mis mu muusikas peidus on, levivad võimalikult kaugele. Seda suurem on võimalus, et see satub inimesteni, kellele mõjub mu muusika niisamuti, kui mulle endale. Üldiselt kuulan ise oma muusikat väga palju ja see hakkab mulle iga korraga üha rohkem meeldima. Eks see ole ka põhjus, miks asi veel töötab.

Oma muusika sõnumit ma lahti kirjutada ei oska. Kõik peitub kuulamises.
Nime kohta võin aga niipalju öelda, et see ei ole kuidagi seotud Nicholas Blake’i teosega.

Siiamaani kõnelesin minu enda loominguga seotud mõtetest, edaspidi võtan sõna kogu kollektiivi nimel. Enamikule kuulajatest tundub meie saund kindlasti põrandaaluse lindistusena, kus pole saundile erilist tähelepanu pööratud. Nii see siiski ei ole. Saund on plaadi ja livede jaoks läbi mõeldud, et see kõlaks täpselt meie soovide kohaselt. Oleme lava peal suure osa helist valmis keeranud ning helimehel, kes püüab  keerata “puhast” saundi, võib meiega keeruliseks minna. Hetkel otsime oma helimeest, kes oleks lugude ja saundiga tuttav, et olla ka laval täiesti perfektsed.

Kuidas sünnib üks Thou Shell of Deathi lugu, sõnad ja muusika? Kas lood on ikka kirjutatud mustade küünalde valgel pentagrammi keskel istudes? :)

Muusikat kirjutan arvutil mina. Kuna töö ja muud tegemised jäävad valgesse aega, siis paratamatult jääb Thou Shell of Death pimedasse. Muusikat see siiski ei mõjuta. Lood kirjutan nii palju valmis, et vaja oleks lisada veel vokaal. Seejärel, mitmekordsel kuulamisel tulevad ideed lüürikaks. Esimese albumi puhul tuli inspiratsioon aga teisiti: nimelt meenus mulle kohe Madison Cawein’i kirjutatud teos “The Forest of Shadows”. Kuna kõik sobis perfektselt muusikaga kokku, oligi meie esimese EP vokaalne pool olemas.

Mida võib 14. mai kontserdilt oodata kuulaja? Kas on uusi lugusid, muudatusi saundis, lavašõud, muid trikke? :)

Kuna meie muusika on küllaltki monotoonne, siis meie jaoks on tähtis osa ka lavalisel poolel. Kuna Tapperis on lava ja lavalised võimalused suuremad, ning vahepeal on aega olnud analüüsida eelnevaid esinemisi, siis lavaline pool on 100% muutunud. Samuti on pool kooseisust uus. Kui publik liiga ära ei väsi, siis mängime ka ühe seni esitamata loo.

Millist tehnikat/tarkvara laval kasutate?

Tehnikat ja tarkvara on nii palju, et ei hakka ette lugema. Niipalju võib mainida, et seni oleme kõik laivid teinud vabavaraliste programmidega. Nüüdseks oleme liikunud tarkvaraga juba kommertsi poole (et vigade puhul oleks kedagi süüdistada. :))

Kas lähiajal on oodata uusi reliise?

Töö käib. Valmimas on nii mõndagi. Oleneb, kui pikk aeg on “lähiaeg”. 14. mai kontserdiks valmib veel viimane kogus esimese reliisi uue kujuga puitkarpe, kuna nõudlus on suur.

[Thou Shell of Death'i esimene väljaanne ilmus kenas puitkarbis, mis sisaldas peale plaadi ka muud nänni. Broneerisin ka ühe karbikese, aga aja nappuse tõttu pole seda veel oma karvaste käppade vahele saanud. - C/S]

Kuidas läheb sinu teistel projektidel – Viirastus, Wrath Is Evergreen?

Mõlema bassist saab kuu lõpus kaitseväest välja, siis hakkab asi jälle liikuma. Wrath Is Evergreen’iga oleme mõned proovid teinud ja ideid on tekkinud. Viirastuse trummar lahkus isiklikel põhjustel. Kui saabub õige aeg, siis hakkame aktiivsemalt tegutsema.

Lõpusõnad…

Olen kuulnud siinmail alguse saanud noortest black metal kollektiividest: tore kuulda, et sellises madalseisus jätkub veel uutel tulijatel innustust midagi sellist teha. Ja kahju kuulda, kuidas vanemad kollektiivid vaikselt ära hajuvad.

Vaata ka:

http://tsod.mortestudio.eu
http://www.myspace.com/wrathisevergreen
http://mortestudio.eu/viirastus/

1 Comment :, , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...