Surnuaed

Tag: mortferus

Intervjuu: Mortferus

by on dets.07, 2011, under Intervjuud

Aeg-ajalt juhtub, et rahulikku igiunne mattunud Tartus tehakse midagi. Näiteks karjub keegi jubedal kombel ööpimedusse. Keegi sepitseb keldris kurja muusikat. Keegi mõtleb, kuidas maailma ehmatada. Aga vaid vähestel igiunistel jätkub söakust, et küsida: kes seda kõike teeb? Kes häirib meie rahu?

Võtsin südame rindu ning sukeldusin otse kurjamite staabi keskmesse, et neile (ja veel mõnedele) küsimustele vastust leida. Mul oli õnne – vanakooli black metalit tootva ansambli Morferuse liikmed leidsid väärtusliku prooviaja sees mahti minuga natuke vestelda. Tõtt öeldes toimus see kõik juba augustis, kuid toona linti võetud materjal jäi vahepeal unustusse. Senikaua, kuni mu vend mind verbaalselt peksma hakkas, et näed, meestel tähtsamat sorti live tulemas ja sul veel intervjuu valmis tegemata. Ega’s midagi. Poetasin end taas Mortferuse prooviruumi ja… Tulemus on siin.

Oma bändist ja muusikast rääkisid Henry (bändi põhipaha ja kitarr), Artur (kitarr), Ronk (vokaal), Otto (trummid) ja Pets (bass).

* Mida bändi nimi „Mortferus“ tähendab?

HENRY: „Mortferus“ on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest – Mort nagu surm ja Ferus tähendab loodust või looduslikku objekti vms. Ja ongi selline üsna müstiline kraam. Loomulikult on kõike väga süngelt kujutatud. Nagu black metal ikka, surm, öine taevas…. Nagu nimigi viitab – surnud loodus. Müstiline. Kõik on müstiline lihtsalt.

Rääkige bändi ajaloost veidi!

HENRY: Bänd sai kokku pandud 2011 alguses. Tegelikult me alustasime sellega isegi 2010 lõpus. Võis olla isegi novembri lõpp või detsembri algus, kui foorumis Rada7 Martin Kolk, kes tänaseks on juba meie seast lahkunud, tahtis korralikku korralikku vanakooli black metal bändi kokku panna ja mul endal oli ka just see vaim sees, et tahaks heameelega midagi uut teha. Ideid oli juba tekkinud. Niisiis panimegi temaga bändi kokku. Meil käis proovis paar trummarit, aga siis ei leidnud seda õiget. Lõpuks tuli Otto. Kitarristiga on ka niimoodi, et hiljuti tuli Artur, Pärnust üliõpilane Tartusse.

ARTUR: Mortferus on minu jaoks teine sihuke tõsisem bänd. Esimene, kus ma mängisin, oli Tarm, Pärnu ja Põlva black metal bänd. Kitarri olen mänginud kokku umbes viis aastat.

HENRY: Bassisti meil reaalselt ei olegi väga palju olnud kunagi.

OTTO: Mina käisin ühe proovi, siis ma läksin trummidele edasi.

HENRY: Ahjaa, Metsakoll käis meil trumme löömas ühe korra ja siis ta leidis, et tal ei ole ikkagi aega. Võtsime Ottol bassi käest ära, torkasime ta trummide taha. Ja väga ilusti tuleb toime. Ega Pets ka meil originaalis tegelikult bassimees ei ole, kitarrist on muidu. Aga üks keelpill kõik, raisk. Saab hakkama.

PETS: Bassimängimist alustasin jah suht hiljuti, alles siis kui bändi tulin. Kitarri olen mänginud juba 6 aastat; praegu olen peale Mortferuse veel bändis nimega Thy Remains, mis teeb meloodilist death metalit. Seal mängin kitarri.

OTTO: Lauljaid on ka siis kaks tükki olnud.

HENRY: Jah, vokaale on kaks tükki olnud siiani… Aga Ronk saab täitsa hästi hakkama. Teeb huvitavaid vokaale – ei ole ainult selline bläkilik karjumine, vaid teeb growli ka ikka. Mina olen rahul igal juhul.

* Ses mõttes on Tartu väike koht ka – piisavalt väike, et oleks kerge bändiliikmete nappus, aga samas saavad kõik asjad tehtud.

HENRY: Tegelikult ma Mortferuse tegingi üldse selle ideega, et kuna tekkis juba olukord, kus kõik bändid olid omavahel täiesti kokku sulanud ja kuskil oma sõpruskonnaga live’i teha oleks olnud niimoodi, et kui uus bänd tuleb peale, kõnnib üks-kaks inimest lavalt minema ja tulevad teised samapalju asemele. Mõte oli saada täiesti uued inimesed siia. Aga noh, mis seal ikka. Tuleb välja, et ei õnnestu selline asi üldiselt.

OTTO: Suht isegi õnnestus.

HENRY: Jah, selles suhtes, et Pets on üsna uus nägu ja Artur on täiesti teisest Eesti otsast… Noh, nagunii tuleb varsti välja, et ta on ka kurat teab mis Tartu bändis mänginud.

* Kuidas praegune koosseis toiminud on?

HENRY: Lood vajavad lihtsalt harjutamist väga palju. Meil on praegu natukene liiga lühike kava. Me tegeleme sellega, et saaks lugusid juurde. Ja eks õppimine võtabki aega tegelikult. Et koosseisus midagi valesti oleks, seda ma küll ei tahaks ütelda. Minu arust tuleb täitsa hästi välja.

ARTUR: Mina näen probleemina ainult seda, et ma ei jõua kooli kõrvalt nii palju bändiga tegeleda, et lugusid ise kirjutada. Lugude õppimine on ka pisut tagaplaanile jäänud.

* Teil on praeguseks seljataga kaks esinemist?

HENRY: Jaa, need tulid kohe üksteise otsa. Esinemine 29. oktoobril Tartus klubis Trehv oli meil juba vähemalt kuu aega ette plaanitud. Ja siis ühel hommikul, kui ma kümkapi juures Walterit avasin, tuli sõnum, et „kuule, kohe helistatakse sulle, tuleb live’i pakkumine.“ Helistatigi natuke hiljem ja öeldi, et Tapperis on kontsert tulemas. Okei, mis seal ikka, rääkisin siis kõigiga läbi ja tuligi kohe 28. oktoobril Tapperis esinemine [koos Itku, Monstera ja Syrcityga]. Minu arust väga hea elamus oli.

* Kuidas esinemised õnnestusid?

ARTUR: Piisavalt.

HENRY: Esimeste live’ide jaoks küll.

RONK: See oli hea, et Tapperis kõik kuulsid ennast, heli oli väga hea.

HENRY: Aga Trehvis oli küll sound lihtsalt kohutav.

RONK: Kuna mina ei jõudnud veel soundchecki ka too päev, siis oli suht raske.

HENRY: Tapperis oli selline tore lugu, et me olime esimesed ja publikut oli tegelikult terve ürituse vältel oli väga vähe. Lava ees moshis täpselt kolm tüüpi ja neist kõiki ma teadsin. Aga samas Trehvis järgmisel päeval oli juba rahvast rohkem. Olime vist ainuke bänd, kellel moshpit oli. Success!

* Mis bändidega ideaalis koos tuuritada tahaksite?

HENRY: Sellest on vast natuke vara veel praegu rääkida, ma arvan. Aga kui üldse, siis ikkagi Norra black metal bändidega. Sellega sulaks hästi kokku. Põhiline asi, mis ma kuulan, ongi Norra black. Ja muidugi Tartu sõpruskonna bändidega, kes iganes meil siin ka on.

* Praegu teil veel lindistamisplaane pole?

HENRY: Sellega väga ei hakkaks kiirustama. Isegi, kui me teeme midagi, siis ma arvan, et mingit stuudiot me rentima ei hakka. Pigem näitame seda, et me teemegi head kraami ja lindistus ei mängi siin olulist rolli. Et minu arust võib selle iga asjaga linti võtta, peaasi, et on arusaadav. Nagu black metal ikka.

* Kuidas viljelete black metali elustiili väljaspool bändi?

HENRY: Elustiili? Eeheh… Ma ei ütleks, et see nüüd väga black metal oleks väljaspool… Ega kodus verd ei rüüpa jah.

OTTO: Inimesi ei ohverda.

PETS: Vabal ajal põletame kirikuid.

HENRY: Karvased nagu karvased ikka. Joome õlut ja vahime ringi. Ise käin ka mõõgavõitlustreeningutel. Olen siin kuskil aasta jagu tegelenud sellega. Täisturvis on seljas ja võitleme terasest mõõkadega. Midagi keerulist ei ole seal, lihtsalt vastasele peksa anda. Areng on juba kindlasti tunda.

* Päevakohane küsimus – esinete 8. detsembril Tallinnas klubis Tapper koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga. Mida lubate publikule?

HENRY: Lubada tahaks verd ja palju verd, aga see on nagu publiku enda asi rohkem. Aga meie lubame kindlasti suurepärast live’i ja nii mõndagi purunenud kuulmekilet.

* Nii et rahvas võiks sinna tulla erinevate külm- ja tulirelvadega?

HENRY: Noo… Põhimõtteliselt ei ole just väga hea plaan, aga verd saab tekitada ka moshpitis.

ARTUR: Vastu põrandat.

HENRY: Jah, vastu põrandat, vastu üksteist, mõni kolp murda, mõni kael… Ei oleks üldse vastu. Jah. See, kui hea live on, sõltub eelkõige publikust, kes seda hindab. Meie anname endast maksimumi.

Vaata bändi kohta ka: mortferus.surnuaed.net

Küsitles ja kirja pani Galil.

Kommentaarid välja lülitatud :, , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...