Surnuaed

Tag: metal

Burzum – Umskiptar (2012)

by on mai.06, 2012, under Arvustused

Kui minu poole hiljuti pöörduti, kas ma sooviks midagi Vargi käest küsida, siis ei osanud ma midagi mõelda. Mul ei ole Vargile mingeid küsimusi, ma ei soovi Tema kohta midagi uut teada. Minule räägib Ta kõik olulise oma muusikaga. On juba pikka aega seda teinud. Ma ei ole süvenenud Tema tõekspidamistesse, Tema tegemistesse või ütlustesse. See kõik ei huvita mind. Ma austan Teda ilma selle kõigeta, ma kummardan Tema poole nende helide pärast, mida Ta kakskümmend aastat teinud on. Kogu sellest ajast tuleb mul meelde vaid üks tõsiselt halb lugu (War). Albumid Hvis Lyset Tar Oss, Filosofem, Belus ja Fallen võiks kõik olla mu läbi aegade top 10 üllitiste hulgas.

Seda kõike arvesse võttes hakkasin Umskiptar‘i kuulama täiesti puhtalt lehelt. Mingeid eelarvamusi, mingeid ootusi ega pettumuse kartust polnud. Eks ta esimesel kuulamisel suhteliselt arusaamatu tundus, sain aru, et käesolev album on vähe paksema koorega pähkel isegi minule katki hammustamiseks. Kuni looni Gullaldr. See kümneminutiline melanhoolialaks lajatas täpselt õigesse kanalisse, lummas esimesest kuulamisest ja enam lahti ei lase. See on midagi palju enamat kui muusika, midagi enamat kui isegi Burzum! Kogu album sai minu jaoks selgeks ning teeb sellest ühe parima läbi aegade. See sisemine kurbus ja mõtisklus võtab mõistuse.

Alfadanz‘i Daudi Baldrs‘i meenutav primitiivklaveripalast välja sirguv depressiivkomplekt koos põneva kitarrilahenduse ja väga hästi kõlava vokaaliga näitab täiesti uut Burzumi nägu, sellele järgnev Hit Helga Tré vapustab veelgi enam, seda juba varasemalt tuttaval teraval kitarril müstilise meloodiaga. Ja nii lõpuni välja. Väga tappev album, millele kohe mitte kuidagi ei saa alla maksimumpunktide panna.

Ja jätkuvalt mul ei ole küsimusi Vargile.

Leave a Comment :, , more...

Intervjuu: Mortferus

by on dets.07, 2011, under Intervjuud

Aeg-ajalt juhtub, et rahulikku igiunne mattunud Tartus tehakse midagi. Näiteks karjub keegi jubedal kombel ööpimedusse. Keegi sepitseb keldris kurja muusikat. Keegi mõtleb, kuidas maailma ehmatada. Aga vaid vähestel igiunistel jätkub söakust, et küsida: kes seda kõike teeb? Kes häirib meie rahu?

Võtsin südame rindu ning sukeldusin otse kurjamite staabi keskmesse, et neile (ja veel mõnedele) küsimustele vastust leida. Mul oli õnne – vanakooli black metalit tootva ansambli Morferuse liikmed leidsid väärtusliku prooviaja sees mahti minuga natuke vestelda. Tõtt öeldes toimus see kõik juba augustis, kuid toona linti võetud materjal jäi vahepeal unustusse. Senikaua, kuni mu vend mind verbaalselt peksma hakkas, et näed, meestel tähtsamat sorti live tulemas ja sul veel intervjuu valmis tegemata. Ega’s midagi. Poetasin end taas Mortferuse prooviruumi ja… Tulemus on siin.

Oma bändist ja muusikast rääkisid Henry (bändi põhipaha ja kitarr), Artur (kitarr), Ronk (vokaal), Otto (trummid) ja Pets (bass).

* Mida bändi nimi „Mortferus“ tähendab?

HENRY: „Mortferus“ on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest – Mort nagu surm ja Ferus tähendab loodust või looduslikku objekti vms. Ja ongi selline üsna müstiline kraam. Loomulikult on kõike väga süngelt kujutatud. Nagu black metal ikka, surm, öine taevas…. Nagu nimigi viitab – surnud loodus. Müstiline. Kõik on müstiline lihtsalt.

Rääkige bändi ajaloost veidi!

HENRY: Bänd sai kokku pandud 2011 alguses. Tegelikult me alustasime sellega isegi 2010 lõpus. Võis olla isegi novembri lõpp või detsembri algus, kui foorumis Rada7 Martin Kolk, kes tänaseks on juba meie seast lahkunud, tahtis korralikku korralikku vanakooli black metal bändi kokku panna ja mul endal oli ka just see vaim sees, et tahaks heameelega midagi uut teha. Ideid oli juba tekkinud. Niisiis panimegi temaga bändi kokku. Meil käis proovis paar trummarit, aga siis ei leidnud seda õiget. Lõpuks tuli Otto. Kitarristiga on ka niimoodi, et hiljuti tuli Artur, Pärnust üliõpilane Tartusse.

ARTUR: Mortferus on minu jaoks teine sihuke tõsisem bänd. Esimene, kus ma mängisin, oli Tarm, Pärnu ja Põlva black metal bänd. Kitarri olen mänginud kokku umbes viis aastat.

HENRY: Bassisti meil reaalselt ei olegi väga palju olnud kunagi.

OTTO: Mina käisin ühe proovi, siis ma läksin trummidele edasi.

HENRY: Ahjaa, Metsakoll käis meil trumme löömas ühe korra ja siis ta leidis, et tal ei ole ikkagi aega. Võtsime Ottol bassi käest ära, torkasime ta trummide taha. Ja väga ilusti tuleb toime. Ega Pets ka meil originaalis tegelikult bassimees ei ole, kitarrist on muidu. Aga üks keelpill kõik, raisk. Saab hakkama.

PETS: Bassimängimist alustasin jah suht hiljuti, alles siis kui bändi tulin. Kitarri olen mänginud juba 6 aastat; praegu olen peale Mortferuse veel bändis nimega Thy Remains, mis teeb meloodilist death metalit. Seal mängin kitarri.

OTTO: Lauljaid on ka siis kaks tükki olnud.

HENRY: Jah, vokaale on kaks tükki olnud siiani… Aga Ronk saab täitsa hästi hakkama. Teeb huvitavaid vokaale – ei ole ainult selline bläkilik karjumine, vaid teeb growli ka ikka. Mina olen rahul igal juhul.

* Ses mõttes on Tartu väike koht ka – piisavalt väike, et oleks kerge bändiliikmete nappus, aga samas saavad kõik asjad tehtud.

HENRY: Tegelikult ma Mortferuse tegingi üldse selle ideega, et kuna tekkis juba olukord, kus kõik bändid olid omavahel täiesti kokku sulanud ja kuskil oma sõpruskonnaga live’i teha oleks olnud niimoodi, et kui uus bänd tuleb peale, kõnnib üks-kaks inimest lavalt minema ja tulevad teised samapalju asemele. Mõte oli saada täiesti uued inimesed siia. Aga noh, mis seal ikka. Tuleb välja, et ei õnnestu selline asi üldiselt.

OTTO: Suht isegi õnnestus.

HENRY: Jah, selles suhtes, et Pets on üsna uus nägu ja Artur on täiesti teisest Eesti otsast… Noh, nagunii tuleb varsti välja, et ta on ka kurat teab mis Tartu bändis mänginud.

* Kuidas praegune koosseis toiminud on?

HENRY: Lood vajavad lihtsalt harjutamist väga palju. Meil on praegu natukene liiga lühike kava. Me tegeleme sellega, et saaks lugusid juurde. Ja eks õppimine võtabki aega tegelikult. Et koosseisus midagi valesti oleks, seda ma küll ei tahaks ütelda. Minu arust tuleb täitsa hästi välja.

ARTUR: Mina näen probleemina ainult seda, et ma ei jõua kooli kõrvalt nii palju bändiga tegeleda, et lugusid ise kirjutada. Lugude õppimine on ka pisut tagaplaanile jäänud.

* Teil on praeguseks seljataga kaks esinemist?

HENRY: Jaa, need tulid kohe üksteise otsa. Esinemine 29. oktoobril Tartus klubis Trehv oli meil juba vähemalt kuu aega ette plaanitud. Ja siis ühel hommikul, kui ma kümkapi juures Walterit avasin, tuli sõnum, et „kuule, kohe helistatakse sulle, tuleb live’i pakkumine.“ Helistatigi natuke hiljem ja öeldi, et Tapperis on kontsert tulemas. Okei, mis seal ikka, rääkisin siis kõigiga läbi ja tuligi kohe 28. oktoobril Tapperis esinemine [koos Itku, Monstera ja Syrcityga]. Minu arust väga hea elamus oli.

* Kuidas esinemised õnnestusid?

ARTUR: Piisavalt.

HENRY: Esimeste live’ide jaoks küll.

RONK: See oli hea, et Tapperis kõik kuulsid ennast, heli oli väga hea.

HENRY: Aga Trehvis oli küll sound lihtsalt kohutav.

RONK: Kuna mina ei jõudnud veel soundchecki ka too päev, siis oli suht raske.

HENRY: Tapperis oli selline tore lugu, et me olime esimesed ja publikut oli tegelikult terve ürituse vältel oli väga vähe. Lava ees moshis täpselt kolm tüüpi ja neist kõiki ma teadsin. Aga samas Trehvis järgmisel päeval oli juba rahvast rohkem. Olime vist ainuke bänd, kellel moshpit oli. Success!

* Mis bändidega ideaalis koos tuuritada tahaksite?

HENRY: Sellest on vast natuke vara veel praegu rääkida, ma arvan. Aga kui üldse, siis ikkagi Norra black metal bändidega. Sellega sulaks hästi kokku. Põhiline asi, mis ma kuulan, ongi Norra black. Ja muidugi Tartu sõpruskonna bändidega, kes iganes meil siin ka on.

* Praegu teil veel lindistamisplaane pole?

HENRY: Sellega väga ei hakkaks kiirustama. Isegi, kui me teeme midagi, siis ma arvan, et mingit stuudiot me rentima ei hakka. Pigem näitame seda, et me teemegi head kraami ja lindistus ei mängi siin olulist rolli. Et minu arust võib selle iga asjaga linti võtta, peaasi, et on arusaadav. Nagu black metal ikka.

* Kuidas viljelete black metali elustiili väljaspool bändi?

HENRY: Elustiili? Eeheh… Ma ei ütleks, et see nüüd väga black metal oleks väljaspool… Ega kodus verd ei rüüpa jah.

OTTO: Inimesi ei ohverda.

PETS: Vabal ajal põletame kirikuid.

HENRY: Karvased nagu karvased ikka. Joome õlut ja vahime ringi. Ise käin ka mõõgavõitlustreeningutel. Olen siin kuskil aasta jagu tegelenud sellega. Täisturvis on seljas ja võitleme terasest mõõkadega. Midagi keerulist ei ole seal, lihtsalt vastasele peksa anda. Areng on juba kindlasti tunda.

* Päevakohane küsimus – esinete 8. detsembril Tallinnas klubis Tapper koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga. Mida lubate publikule?

HENRY: Lubada tahaks verd ja palju verd, aga see on nagu publiku enda asi rohkem. Aga meie lubame kindlasti suurepärast live’i ja nii mõndagi purunenud kuulmekilet.

* Nii et rahvas võiks sinna tulla erinevate külm- ja tulirelvadega?

HENRY: Noo… Põhimõtteliselt ei ole just väga hea plaan, aga verd saab tekitada ka moshpitis.

ARTUR: Vastu põrandat.

HENRY: Jah, vastu põrandat, vastu üksteist, mõni kolp murda, mõni kael… Ei oleks üldse vastu. Jah. See, kui hea live on, sõltub eelkõige publikust, kes seda hindab. Meie anname endast maksimumi.

Vaata bändi kohta ka: mortferus.surnuaed.net

Küsitles ja kirja pani Galil.

Kommentaarid välja lülitatud :, , , more...

Õud ja kaos Saarjärvel

by on sept.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Sanitar, Kojamees ja Surnumatja

Septembrikuu algas minu jaoks kirjeldamatult õõvastavalt, sõnulseletamatult segaselt, mõistusega hoomamatult. Ei tea isegi päris täpselt, mis minuga juhtus sel esimesel sügise nädalavahetusel, pole ma isegi kindel, et see kõik reaalne oli, et ma päriselt üldse neid sündmusi läbi elasin aga ometi on see kõik siiani nii selgelt meeles…

Mingi seletamatu sund nõudis laupäeva hommikul vara mind Tallinnas oma soojast sängist tõusma, lõhkuma mu iganädalavahetuse rutiini ja ründama juba kell seitse kohvikannu, mille ma ka röövli kombel tühjaks riisusin. Südame kloppides täiendasin kiirustavalt oma kõhtu mõne lusikatäie pudruollusega ning mu käed, justkui nõiduse väel, hakkasid täitma mu märssi arusaamatute hilpudega, põhimõtteliselt vaid kilekeep, miski kampsun ja magamiskott suruti mu enese poolt pagasisse ning üleloomulik jõud viis mind kodust eemale… tundmatusse.

Ma lihtsalt sõitsin kuhugi suunas, vist Lõuna-Eesti poole, sest vahetevahel vilksatasid mu ümber tuttava moega kohad. Autos mu kõrvale ja taha olid tekkinud mingid olendid… vist inimesed? Aga ma ei olnud kindel. Midagi kahtlast oli neis, nii nagu kõiges mu ümber. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida paratamatusega, et ma lihtsalt PEAN need hingelised viima kuhugi… aga kuhu? Ja üldse, mis minuga toimub, küsisin enda peas. Aga pääsu polnud, ma ei olnud enam iseenda peremees ja pidin laskma sellel päeval minna nii nagu saatus nõudis.

Möödusid Ravila hullumaja – zombilikud patsiendid ümberringi kakerdamas ja võikalt irvitades värsket verd lootmas, edasi Adavere bistroo, kauplus ja bensujaam, mis kõik ühiseks konserviks sulanud, klientideks vaid mõrtsuka välimusega tunkedes maamehed… Tartu vangla oma võikas lillas rüüs, kuhu endised retsidivistidest kliendid praegustele kahtlaseid pakke viivad… need on vaid killukesed mu kahjustada saanud mälumosaiigis aga andsid aimu mu suunast. Või noh, meie suunast, sest tahavaatepeeglisse pilku heites nägin endiselt kahtlaseid kogusid, irvitades vahtisid nad mulle vastu ja tegid silma, kui neile oma kõleda pilgu viskasin.

Ja siis suunas auto nagu iseenesest meid kuhugi metsateele, kuhugi hullumeelsusesse, kohta, kus õud ja kaosetormid üheks saavad. Võimsalt suursuguse samblasse kasvanud kivimüüri vahelt tuli sisse keerata, et tähistada mu teekonna sihtkohta. Kurjakuulutav Saarjärv, mis paljudele saatuslikuks saanud, kuhu nii mõnigi õnnetu oma märja haua leidnud. „Lohutuseks“ sain muidugi teada, et need õnnetud siiamaani järve ümbruses uitamas käivat ja oma mädases koleduses või hallis haldjalikkuses üha uusi ohvreid järve embusesse meelitavat. Ma tõesti ei tea, miks küll selline „lohutus“ mu meeli rahulikumaks ei teinud. Igatahes oli sinna juba päris korralik hulk igasuguseid inimeste sarnaseid olendeid kogunenud ja ma mõistsin, et siin hakkab juhtuma.

Vist sattusin mingisuguse kadunud hingede rituaalsele tseremooniale, millelegi, millel teispoolsusega palju rohkem pistmist, kui selle reaalsusega, millega seni nii mugavalt harjunud olen olnud. Kust nad kõik küll välja on tulnud? Kas tõesti Saarjärvest? Ja miks? Ja miks mina siia nõiduslikkule simmanile sattusin? Ju siis oli vaja. Keegi tõi mulle pidevalt ette mingeid müstilisi vedelikke, mida ma tarbima pidin, sest kes teab, mis keeldumisega kaasnenuks. Irvitades lämisesid kõik mu ümber ja mõned olendid ka minuga, aga ma ei mõistnud seda keelt, kuigi ise rääkida püüdes avastasin, et ka minu suust tuleb täpselt samasugune lämin. Ma ei saanud ise endastki enam aru. Taipasin, et on tuttavaidki nägusid, kust ja mismoodi, sellest polnud aimugi. Mu rännukaaslased osutusid hoopis sanitariks, kojameheks ja surnumatjaks, kõik kolm olid jäänud pimedaks, neil oli silmad peast välja kraabitud, ise olid nad näost valged, vaid olematutest silmakoobastest voolas must veri. Ja need võikad helid, mida nad tootsid tegid mu keha kiduraks ja hinge vettinuks. Vastikud ebardid rögisesid ebamaise mürina saatel. Mäda pritsis mulle näkku.

Nii nagu nad end ilmutasid, nad ka kadusid, sama äkki, haihtusid. Ja asemele tuli pikk ja kurjusest pakatav võhkadega koljat koos oma jüngritega – justkui Chthulu saadik maailma lõpust – üritades kõigilt, kes käeulatusse sattusid, südame rinnust rebida. Nähtavasti mädast ja verest segatud oranzhikas särgihilp seljas andis aimu, kuhu ta oma südameveriseid käsi pühkima hakkaks…

Joogid ja Söögid

Hirmu ja iivelduse saatel üritasin leida väljapääsu sellest õudusest, aga mind ei lastud minema. Toodi vaid seda imelikku vedelikku juurde ja justkui teades mu näljatundest – mingeid veidraid seeni. Ma sõin, sest midagi muud ei olnud. Sest mäda, verd ja haisvat rohelist ollust ma ikka veel ei tahtnud.

Pea käis ringi, tahtsin, et see lõppeks aga ei… see polnud veel isegi mitte algus. Kukkusin ja tõustes tardusin tahtmatult paigale. Mingid hullunud alasti kehad loivasid välja veest, teised jällegi vajusid sinna, justkui nõidusliku väega marsiti niiviisi edasi tagasi. Proovisin taganeda aga ei olnud pääsu.

Olendid läksid üha võikamaks, aina õõvastavamaks. Uinuvast kaevust ronisid jubedate ürghäälte saatel välja vist sinna kunagi uppunud karjased. Määrdunud, mudased, täis vihkamist ja surmaiha, tulvil soovi uputada kord viimnegi hing sinna samma, kust nad ise tulevad. Külmavärinate saatel pidin taluma seda meeletut kaikahoopide laviini, kapuutsiga kerjuseürti varjunud kurjuse otse kõrva valatud röökimisi, pingutusest kiunuvaid okastraate…

Kuigi karjased pikapeale oma haisvasse kaevu tagasi ronisid, ei jäetud mind ikka rahule. Kohe oli platsis salk ammusurnud ülestõusjaid, endisi rüütleid, kes ronkade parve kõrvulukustava krooksumise saatel kõigist kohalviibinuist oma ammuunustatud kurjusega, võitlemata jäänud lahingukavatsustega üle astusid. Lihatud, aastasadade vanuse verekorba all krigisevad, silmeis härmatis nad tulid ja vehkisid oma roostes mõõkadega, üleloomulike seni tundmatute lahingrelvadega. Kummalisel kombel tundus mulle, et nende rüütlite eesratsu oli alles ennem olnud tühjade silmakoobastega kojamees, kes mulle ka mu teekonnal juba peeglisse oli irvitanud. Mis siin ometi toimub? See küsimus vasardas mu peas, mu meeltes…

Edasi läks rahulikumaks, isegi liiga rahulikuks. Hakkasin vist oma saatusega leppima, et jah, siit ma niikuinii ei pääse, siia Saarjärve põhja ma vajun, või sinna karjaste mädakaevu, või koos ülestõusnud vikerlaste poolt püstitatud teiba otsa pead puhkama… Võibolla oli minu kehas ja meeltes lõpuks ka need kahtlased vedelikud ja metsaannid võimusele pääsenud ning mu vastupanuvõime lõplikult hävitanud. Jäi leppimine. Hetkelise vaikuse purustas massiivne mühin ja kohin, tekkis sünge udu ja välja ilmusid hallid sootulukesed ja judinaid tekitavad kogud, kes aegajalt marduse kombel kriunusid. Nende surma ennustav hääl kajas üle kogu Saarjärve ning uimastav udu uputas mind. Ma kadusin, haihtusin, ma ei tea, kuhu nad mu viisid. See vist oligi lõpuks see paratamatus, millega juba ammu olin leppinud. See oli lõpp.

Üllataval kombel avasin ma siiski hommikul silmad. Siiski! Kas tõesti oli see kõik üks suur sürrealistlik uni olnud? End valusalt liigutades ja vaevaliselt püsti ajades astusin pooleldi äranäritud kärbseseene peale. Ei… see ei saanud olla uni, see oli ikkagi reaalsus. Aga vähemalt ma pääsesin sellest õudusest… vähemalt hetkeks, vähemalt ma loodan nii.

  • saarj2rve_001_pime
  • saarj2rve_003_nukleaarmonarh
  • saarj2rve_004_urt
  • saarj2rve_005_bestia
  • saarj2rve_006_tsod
  • saarj2rve_008_drink
  • saarj2rve_009_seen
  • saarj2rve_010_kummitused
Leave a Comment :, , , , , , , , , , , , , more...

Suomi Estland Perkele

by on mai.31, 2011, under Kontserdiarvustused

Paar head nädalat tagasi külastasin juba varemalt mainitud üritust sarjast Soumi Estland Perkele, mille eelmine kontsert olevat olnud tervelt 6 aastat tagasi. Sarnaselt eelmisele oli peaesinejaks ansambel Loits. Kuna teised bändid, kellega koos tollal lava jagati, on juba enamasti manalatee jalge alla võtnud, olid seekordseteks soojendajateks eesti musta matusemetalli ansambel Thou Shell of Death ja soomlaste Thrash Metal orkester Axegressor. (continue reading…)

Leave a Comment :, , , , , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...