Surnuaed

Tag: Melu

Hard Rock Laager 2013 vol 2

by on juuli.07, 2013, under Reisikirjad

1017058_599399340091749_230079518_nSeltsimees Lunastaja arvustas mõned päevad tagasi Hard Rock Laagrit, aga nagu mõned lugejad täheldasid, piirdus ta ainult bändide kirjeldamisega oma subjektiivsest seisukohast. Ta unustas täielikult (oma subjektiivsest seisukohast) laagrimelust kirjutada. Selle olukorra lunastamiseks avaldame järgneva artikli, mis midagi muud ei sisaldagi.

Tüütasin kogu ekipaaži juba teel Tartust Vana-Vigalasse. Kaine ja roolis istuv Kenkmann alias Isa Pjotr alias Götterdammerung alias Jaagup Mahkra tundus kriipi. Aga sõita ta oskab.

Piletisabas tuli vastu üks tuttava näoga tont, kelle ma algul Tapperi Rebaseks ristisin kuid mind pekki saatnuna ja siis kallistama kukkununa vana hea Ainina ära tundsin. Noh, juhtub.

Saba osutus niivõrd pikaks, et pidin kuidagi enne asja aja ära ajama, et ikka õigeks ajaks lava ette saada. Saingi omale punutud käepaela, mida nüüd hiljem paljud taga ajavad (rott viis kodus selle kohe klaveri alla). Aga no andke andeks, valdav osa sabas olijatest suundus peale paela saamist telklasse jooma enivei. Mina tahtsin ikka midagi näha ka.

Kogu ürituse ärevaim hetk saabus, kui Aini Evokeni lava eest ära kiskusin. Mees avastas, et tegemist polnud teps mitte Mardukiga ning uskumatult valju häälega ületas igasuguse lavalise rögina nõudes oma Mardukki. Vaene mees pidi veel poolteist päeva iga bändi ees jõlkuma ja lootma, et äkki just näiteks Maxtractor on Marduk. (miks te kõik ütlete, et ma olen Otepääl, ma olen ju Pärnus!)

Uskumatu, kui mõnus oli pärast telklas lebotada. Millegipärast olla enamus rahvast kuskil katafalkidel olnud ja testamenti kirjutanud. Too viimane oli isegi telklasse kosta, hirmus tõka-tõka-tõka. Üldse ei saa ma aru, miks siin trääsabuum on toimunud. Kas see on sellest, et mul pole veel pimesool välja lõigatud?

Hommikused tähelepanekud: Poe juurest edasi on üks vahva ootepaviljon. Mitme ruumiga. Võimalik teha üht, teist ja kolmandatki. Kell seitse hommikul ei segaks toiminguid mitte üks parm. Kohalikud ossid on ka sellel ajal väga sõbralikud ja näitavad meelsasti suunda, kuhu jääb laagriplats. Seda enne, kui ürgaegne buumer nad sõidu pealt kratti pidi küüti on visanud. Kohutavalt ilus koht. Aga tunnike hiljem on juba olukord tüütu. Millegipärast on siis kõik kohad täis mingeid pohmellis karvaseid. Oskab äkki Turovski seda looduse fenomeni lahti seletada?

Emphasise lauljatibi oli ikka nii impressiv, et kainenemine (või joovastumine?) oli totaalne. Noh, mõelge, õllesummeril tuleks vastu üleni mustas, mustade juustega mustade küünte ja mustade silmaläätsedega chikk… Umbes sama efekt, aga vastupidiselt siis hard rock laagris, kus enamik chikke ongi eelpool kirjeldatult… ja laval on kirjeldamatu … iludus! Aga ei! ta ei laula, et armastab luuserit. Seda ma ei tea, mida ta laulis, aga poole laulmise pealt viskas oma tagi ka ära… Õnneks oli jõgi lähedal.

Edasisest on mõned ajaloolised ürikud kaduma läinud. Kanteri kettaga ma pihta vististi siiski ei saanud, küll aga ilmusid mu pähe pipipatsid, mida Jaagup Mahkra alias neli teist nime kohe noolima kippus. Põgenemine.

Millalgi hakkas vihma sadama. Millegipärast just siis, kui telgis olin ning see otsustas absoluutselt igast kohast vett sisse laskma hakata. Hommik oli märg. Aga vahva. Tõeline laagrimelu hakkas lubama just alles pühapäeva hommikul, kui pidi vidinad kokku korjama ja kuhugi suunas ära kaduma. Kergete killast see ei olnud. Mahkra unistuseks oli peale minu nüüdseks juba kaduma läinud patside (muide Pedigree Bonne olevat ühe kuskilt lavalt üles leidnud ja omale mälestuseks võtnud, tänutäheks oma backdropi ära kaotanud) võimalikult vara Tartu poole vurada. Sellele lootusele keeras kriipsu peale puhumismasin, mille järgi 0,28 promilli mehe habemest välja imeti. Niisiis võtsime nõuks see tund aega kainenemist oodata paari õlle sisse libistamisega. Hiljem mees vist sinna laagrisse jäigi.

Puhumisteenuse osutajalt sain isegi päris häid näpunäiteid, kuidas, kui palju ja mida juua on üldse mõtet ning jäime ühisele seisukohale, et õlut võib kogu aeg juua. Mõistlikke nõuandeid asjatundjalt tasub alati kõrvataha panna.

Sel ajal, kui Mahkra oma kainenemist ootas läksin osa saama neist kurikuulsaist Kemmerlingi kemmergutest. Pühapäeva hommikune peldikusimman ületas enamiku eelnenud päevade perfoormansitest. Peldikute ees askeldas üks üüratu suure vetsupaberirullikotiga onkel, kes hoolitses selle eest, et inimestel millegiga oma mustust pühkida oleks. Kuigi senised kogemused on näidanud, et paberit sihtotstarbeliselt ei kasutata. Lakke ja seintele laskmised on tavapärane norm, suudetud on isegi kuhilaid tekitada, mis ulatuvad üle ääre (mõned aastad tagasi oli ühe sellise kuhila otsas veel isegi mobiiltelefon püsti pandud, isetehtud telemast?). See varustaja soovitas soojalt mul mitte minu poolt valitud kabiini sisenema, aga ei mina teda kuulanud. Ja tõele au andes – olen tõesti hullemaid sisemusi näinud. Aga siis avastasin sealt samast… mobiiltelefoni! No mitte kuhila otsast aga kenasti “riiulile” sätituna. Asi lahenes õnneks kohe, sest vetsupaberipoiss koputas peagi uksele ja hoiatas, et tema föön olevat suure tõenäosusega just siia kabiini ununenud. Andke andeks, aga mul on kõigile üks soe soovitus: Hard Rock Laagri pühapäeva hommikune Kemmerlingi kemmerg on absoluutselt viimane koht, kuhu oma mobiiltelefoni panna!

Tänavune laager üllatas muidugi veel päris mitme seigaga. Lisaks Pedigree backdropile pandi ka üks Kemmerlingi kemmerg tuuri. Koos sisuga, nagu kuulda (või tunda) oli. Ise kipun siiski arvama, et tegemist oli Tardisega dr. Who’st mis otsustas kuhugi teise dimensiooni tagasi lennata. Hullem variant on, et see on nüüdseks Vigala jõe põhjas koos mõne õnnetu kliendiga kaladega koos magamas.

Aga lõpp hakkas lähenema. Selleks lõpuks oli Metal Traveli buss, mis pidi mind Tallinna sõidutama. Lõpuga läks asi aga mutta. Sõna otseses mõttes. Buss sõitis rõõmsalt end porri kinni ja asjaga tunduski ühel pool olevat. Närviliselt suitsu kimuv bussijuht ei sisendanud lootust aga välja hõigatud (esialgu idiootsena kõlav) idee bussi lükkama hakata toimis suurepäraselt. Vaid üht meest oli tarvis, ühe käega lükkas bussi liikvele. Ambaalidest on vahel ikka kasu ka!

Balti jaama peldikus küsiti 30 senti aga välja nägi see märksa hullem, kui ükskõik milline Kemmerlingi kemmerg kunagi olnud… Welcome to Tallinn!

 

Leave a Comment :, , , , , , , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...