Surnuaed

Tag: Hard Rock Laager

Hard Rock Laager 2013 vol 2

by on juuli.07, 2013, under Reisikirjad

1017058_599399340091749_230079518_nSeltsimees Lunastaja arvustas mõned päevad tagasi Hard Rock Laagrit, aga nagu mõned lugejad täheldasid, piirdus ta ainult bändide kirjeldamisega oma subjektiivsest seisukohast. Ta unustas täielikult (oma subjektiivsest seisukohast) laagrimelust kirjutada. Selle olukorra lunastamiseks avaldame järgneva artikli, mis midagi muud ei sisaldagi.

Tüütasin kogu ekipaaži juba teel Tartust Vana-Vigalasse. Kaine ja roolis istuv Kenkmann alias Isa Pjotr alias Götterdammerung alias Jaagup Mahkra tundus kriipi. Aga sõita ta oskab.

Piletisabas tuli vastu üks tuttava näoga tont, kelle ma algul Tapperi Rebaseks ristisin kuid mind pekki saatnuna ja siis kallistama kukkununa vana hea Ainina ära tundsin. Noh, juhtub.

Saba osutus niivõrd pikaks, et pidin kuidagi enne asja aja ära ajama, et ikka õigeks ajaks lava ette saada. Saingi omale punutud käepaela, mida nüüd hiljem paljud taga ajavad (rott viis kodus selle kohe klaveri alla). Aga no andke andeks, valdav osa sabas olijatest suundus peale paela saamist telklasse jooma enivei. Mina tahtsin ikka midagi näha ka.

Kogu ürituse ärevaim hetk saabus, kui Aini Evokeni lava eest ära kiskusin. Mees avastas, et tegemist polnud teps mitte Mardukiga ning uskumatult valju häälega ületas igasuguse lavalise rögina nõudes oma Mardukki. Vaene mees pidi veel poolteist päeva iga bändi ees jõlkuma ja lootma, et äkki just näiteks Maxtractor on Marduk. (miks te kõik ütlete, et ma olen Otepääl, ma olen ju Pärnus!)

Uskumatu, kui mõnus oli pärast telklas lebotada. Millegipärast olla enamus rahvast kuskil katafalkidel olnud ja testamenti kirjutanud. Too viimane oli isegi telklasse kosta, hirmus tõka-tõka-tõka. Üldse ei saa ma aru, miks siin trääsabuum on toimunud. Kas see on sellest, et mul pole veel pimesool välja lõigatud?

Hommikused tähelepanekud: Poe juurest edasi on üks vahva ootepaviljon. Mitme ruumiga. Võimalik teha üht, teist ja kolmandatki. Kell seitse hommikul ei segaks toiminguid mitte üks parm. Kohalikud ossid on ka sellel ajal väga sõbralikud ja näitavad meelsasti suunda, kuhu jääb laagriplats. Seda enne, kui ürgaegne buumer nad sõidu pealt kratti pidi küüti on visanud. Kohutavalt ilus koht. Aga tunnike hiljem on juba olukord tüütu. Millegipärast on siis kõik kohad täis mingeid pohmellis karvaseid. Oskab äkki Turovski seda looduse fenomeni lahti seletada?

Emphasise lauljatibi oli ikka nii impressiv, et kainenemine (või joovastumine?) oli totaalne. Noh, mõelge, õllesummeril tuleks vastu üleni mustas, mustade juustega mustade küünte ja mustade silmaläätsedega chikk… Umbes sama efekt, aga vastupidiselt siis hard rock laagris, kus enamik chikke ongi eelpool kirjeldatult… ja laval on kirjeldamatu … iludus! Aga ei! ta ei laula, et armastab luuserit. Seda ma ei tea, mida ta laulis, aga poole laulmise pealt viskas oma tagi ka ära… Õnneks oli jõgi lähedal.

Edasisest on mõned ajaloolised ürikud kaduma läinud. Kanteri kettaga ma pihta vististi siiski ei saanud, küll aga ilmusid mu pähe pipipatsid, mida Jaagup Mahkra alias neli teist nime kohe noolima kippus. Põgenemine.

Millalgi hakkas vihma sadama. Millegipärast just siis, kui telgis olin ning see otsustas absoluutselt igast kohast vett sisse laskma hakata. Hommik oli märg. Aga vahva. Tõeline laagrimelu hakkas lubama just alles pühapäeva hommikul, kui pidi vidinad kokku korjama ja kuhugi suunas ära kaduma. Kergete killast see ei olnud. Mahkra unistuseks oli peale minu nüüdseks juba kaduma läinud patside (muide Pedigree Bonne olevat ühe kuskilt lavalt üles leidnud ja omale mälestuseks võtnud, tänutäheks oma backdropi ära kaotanud) võimalikult vara Tartu poole vurada. Sellele lootusele keeras kriipsu peale puhumismasin, mille järgi 0,28 promilli mehe habemest välja imeti. Niisiis võtsime nõuks see tund aega kainenemist oodata paari õlle sisse libistamisega. Hiljem mees vist sinna laagrisse jäigi.

Puhumisteenuse osutajalt sain isegi päris häid näpunäiteid, kuidas, kui palju ja mida juua on üldse mõtet ning jäime ühisele seisukohale, et õlut võib kogu aeg juua. Mõistlikke nõuandeid asjatundjalt tasub alati kõrvataha panna.

Sel ajal, kui Mahkra oma kainenemist ootas läksin osa saama neist kurikuulsaist Kemmerlingi kemmergutest. Pühapäeva hommikune peldikusimman ületas enamiku eelnenud päevade perfoormansitest. Peldikute ees askeldas üks üüratu suure vetsupaberirullikotiga onkel, kes hoolitses selle eest, et inimestel millegiga oma mustust pühkida oleks. Kuigi senised kogemused on näidanud, et paberit sihtotstarbeliselt ei kasutata. Lakke ja seintele laskmised on tavapärane norm, suudetud on isegi kuhilaid tekitada, mis ulatuvad üle ääre (mõned aastad tagasi oli ühe sellise kuhila otsas veel isegi mobiiltelefon püsti pandud, isetehtud telemast?). See varustaja soovitas soojalt mul mitte minu poolt valitud kabiini sisenema, aga ei mina teda kuulanud. Ja tõele au andes – olen tõesti hullemaid sisemusi näinud. Aga siis avastasin sealt samast… mobiiltelefoni! No mitte kuhila otsast aga kenasti “riiulile” sätituna. Asi lahenes õnneks kohe, sest vetsupaberipoiss koputas peagi uksele ja hoiatas, et tema föön olevat suure tõenäosusega just siia kabiini ununenud. Andke andeks, aga mul on kõigile üks soe soovitus: Hard Rock Laagri pühapäeva hommikune Kemmerlingi kemmerg on absoluutselt viimane koht, kuhu oma mobiiltelefoni panna!

Tänavune laager üllatas muidugi veel päris mitme seigaga. Lisaks Pedigree backdropile pandi ka üks Kemmerlingi kemmerg tuuri. Koos sisuga, nagu kuulda (või tunda) oli. Ise kipun siiski arvama, et tegemist oli Tardisega dr. Who’st mis otsustas kuhugi teise dimensiooni tagasi lennata. Hullem variant on, et see on nüüdseks Vigala jõe põhjas koos mõne õnnetu kliendiga kaladega koos magamas.

Aga lõpp hakkas lähenema. Selleks lõpuks oli Metal Traveli buss, mis pidi mind Tallinna sõidutama. Lõpuga läks asi aga mutta. Sõna otseses mõttes. Buss sõitis rõõmsalt end porri kinni ja asjaga tunduski ühel pool olevat. Närviliselt suitsu kimuv bussijuht ei sisendanud lootust aga välja hõigatud (esialgu idiootsena kõlav) idee bussi lükkama hakata toimis suurepäraselt. Vaid üht meest oli tarvis, ühe käega lükkas bussi liikvele. Ambaalidest on vahel ikka kasu ka!

Balti jaama peldikus küsiti 30 senti aga välja nägi see märksa hullem, kui ükskõik milline Kemmerlingi kemmerg kunagi olnud… Welcome to Tallinn!

 

Leave a Comment :, , , , , , , , , more...

Hard Rock Laager 2013

by on juuli.04, 2013, under Kontserdiarvustused

Sel aastal pidin üle mitme hea aasta tingimata Hard Rock Laagrisse minema, sest sellist esinejate massi, mida väga näha tahtsin ei saanud tähelepanuta jätta. Olukord tõotas kohe algul karmiks kiskuma, sest kõik need “must-see” artistki olidki kolm esimest.

Evadne

Õnneks sai kuidagi meeletu piletisaba juurest enamvähem õigeks ajaks tulema ning esimene tippbänd kiirustamisest tingitud lõõtsutamisest hoolimata kätte saadud. Kõik oli veel parem, kui olin lootnud. Massiivne latiino-doom, kus päris tugevalt sees ka funerali. Mulle meenutas lisaks üllataval kombel mitmeti Ahabit. Viimase loo kavatseb Evadne välja käia järgmise singlina ning rahva abi video salvestamisel oleks väga abiks olnud. Kahjuks tundus, et peale minu keegi teine eriti juukseid heitma nõus polnud. Kõrval olevad kõvapead üritasid hoopis selle ajal üksteise suitsule tuld põlema panna…

Ophis

Tõeliselt madal ja sünge bassisound kohe intoks kammis uuesti ära. Ei mingit halastust. Võimas brutaalne doomdeath. Eraldi tooks välja kahe vokaaliga lahenduse, mis antud bändi puhul väga hästi töötas. Curt Cobaini meenutava trummari rögin oli oktaavi võrra kõrgem ning omavaheline sünergia tekitas õõvastavaid judinaid.

Evoken

Ilma igasuguse vahepausita kohe otsa lennanud peaesineja (minu jaoks kahtlemata) õigustas oma staatust. Visuaalselt sai kohe selgeks, et tegemist on üdini USA bändiga. Nii 100% jänkid, kui vähegi olla saavad. Aga see ei häirinud, sest Evoken on juurtelt vist pigem brutal deathi mullast võrsunud ning kus mujal ikka sellist kraami paremini toodetakse? Jällegi ebatraditsiooniline lavaline lahendus – vokalistist kitarrimees oli vasakul ja kõige keskmes oli hoopis bassist, kes häält üldse ei teinud. Värskendav.

...

Võibolla oleks võinud festivali avada mõni ballast, et jõudnuks kohaneda ja väheke festivalimellu sukelduda (telkla rõõme nautida jne) aga ei tohi nuriseda. Lisaks oli teada, et kogu see kolmik pidi kiiresti edasi tuiskama. Aga laagri kulminatsioon oli sellega minu jaoks ületatud ja kogu ülejäänud kava juba puhas boonus ning järelmäng.

Mida siis edasi teha? Ahjaa.. telklasse oli vaja kolida, hütt püsti lüüa, esimest korda peale autost väljumist maha istuda ja natuke auru välja lasta.

Forgotten Sunrise

Päeva neljas laiv, minu jaoks ka viimaseks kujunenud. Nostalgialaks ja muidu väga mõnus omamaine doom oli suurepärane. Valdavalt istudes ja rahulikult puhates kuulates-vaadates. Kaks tähelepanekut: Anders näeb praegu välja noorem, kui anno 92 ning Valm võikski pigem trumme mängida.

Võibolla keegi imestab miks ma ei läinud vaatama suuri staare Cryptopsyt, Skyforgerit, Endstillet, Testamenti… Ei jaksa inimene kõike ja üleüldine tipp oli niigi saavutatud. Need bändid nõnda mu meeli ei liiguta. Testamenti oleks lapsepõlve mälestuste pärast isegi vaadanud, kuid selline mittemidagiütlev trääs, mida telgi ees kuulsin pani rõõmustama, et ei raisanud oma energiat. Ja paljud said oma vajadused rahuldatud. Ei olnudki minusugust rõõmurikkujat sinna trügima tarvis.

Teine päev

Esimest korda laagri ajaloo jooksul käisin jalutamas laagri territooriumilt väljas. Tore külake on. Eriti kell seitse hommikul. Aga laupäeva hommikud laagris on mulle alati meeldinud. Ja tihti olen käinud vaatamas päeva esimest bändi (nn pohmarohtu).

Emphasis

Seekordseks nn pohmarohuks oli sel korral Emphasis. Võibolla tundmatuim bänd siinmail, mis üles astus. Aga kui tore oli see. Väga meeldis nende imago – lauljatüdruk (vist ainus naisvokaaliga esineja sel aastal üldse) polnud absoluutselt seda nägu ega tegu, nagu oleks karmil metaliüritusel. Aga ta hääl oli super. See vähene pohmaaurus meespublik sai oma unelmatele totaalse rahulduse, kui tüdruk laval oma teksatagi seljast heitis. Muusikaliselt tahtsin paralleele The Gatheringiga tõmmata, aga päris nii tummiseks siiski asi ei läinud. Armas ja tore kindlasti.

Tapper

Hea ja armsa emotsiooni pealt läksin ka Tapperit vaatama. Suurte kahtlustega. Ja ei saanudki sotti, kas see laiv oli võimas või kohutav. Neli aastat tagasi külastatud bändiproovis kuuldud Kuningas Stahhi Ajujaht ja 1000 Naela Surma olid niivõrd võimsad emotsioonid, mida nad praegu isegi laagrilaval üle lüüa ei suutnud. Aga eks meeste suund ongi läinud kommertslikuma liini poole, midagi pole teha – tahetakse ju ometi publikut. Seda oli neil palju. Ikka pean ütlema, et ükski metalpunt ei tohiks nokkida aiaäärset tänavat. Aga ma olen vähemuses. Lasku käia. Kanteri ketas leidis ka omaniku.

Peale kohustuslikku lõunauinakut, puhkehetke ning kaine Freddy krooksumise peale minema jooksmist sattusin täiesti tühjalt kohalt pärli peale.

Antagonist Zero

Arusaamatu, et ei olnud selle bändiga enne tuttavaks saanud. Võimas soome doom metal, mis kukutas mu suust viimsed kuivetanud friikad. Isu kadus ja nauding asendus. Kirsiks tordile Doom:VS cover. Minu jaoks oli see etteaste pauk harjavarrest. Uskumatu!

Talbot

Peale eelnevat oli tühjus hinges. Talbotit tahtsin juba enne üritust kindlasti vaadata, nüüd aga… kõlas nagu kohustuslik tüütu järelmäng kõigele heale, mis varem toimunud. Jah – on eriilmeline, on äge ja karm. Aga mitte piisavalt. Mitte enam nii, nagu kunagi algul lubas. Mammuteid ka lendamas ei näinud.

Edasi otsustasin, et nüüd on kõik. Mul pole rohkem pettumusi ega võimalikke negatiivseid emotsioone selleks korraks tarvis. Ei tahtnud corpse-paintides kloune, ei soovinud ülipurjus karvaste tülinorimisi, ei riskinud doomifiilingu rikkumisega grindide või industriaalidega. Minu jaoks oli kõik juba niigi hea.

Mida veel rääkida? Polegi nagu midagi. Kõik oli seekord super ja positiivne. Korraldus ilus, inimesed toredad ja viisakad. Vähemalt seal, kuhu mina sattusin. Ilm oli kena. Kõik. Korraldajatele vaid teadmiseks, et kui midagi sellise lainapi lähedastki järgmisel aastal tuleb, ei saa minagi tulemata jätta. Aitäh.

PS Pilte mul pakkuda pole aga neid leidub massiliselt mujalt saitideltki.

Leave a Comment :, , , , , , , , more...

Hard Rock Laager 2011: Pagana palav raisk ja muid meenutusi.

by on juuli.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Esimene päev

Aeg läheneb jõudsalt keskpäevale, külm õlu oma kurvale lõpule ning kusagil hoomamatus kõrguses siristab keegi kaheksakümnedate popmuusik kahtlaselt plekisel toonil oma armastatule serenaadi. Istun Pärnus, Port Arturi esimesel korrusel ning põrnitsen äsja taskust lauale poetatud mündikuhja mille Piletilevi näitsik mulle pool tunnikest tagasi koos Hard Rock Laagri festivalipassiga letile ladus. Hea sorteerimise korral saaks siit veel päris mitu õlut aga selleks ei ole enam piisavalt aega sest liin 358, mille pilet mu püksitaskust välja turritab, nõuab peatset kohalolu bussijaamas.

Korraliku kodanikuna fooris rohelist mehikest oodates liigub silm mööda bussi ootavat rahvast kelle hulgast tulevased festivalikülalised erilise pingutuseta üles võib leida. Meeste vohav karvakasv pea- ning lõuapiirkonnas ja nende kaaslannade kirev värvibukett milles domineerib reeglina helesinine.. ptüi.. ma tahtsin öelda must, annavad üsna selgelt aimu millised kaaskodanikud täna ilmselgelt Vana-Vigala suunas tüürivad.

Üle tee jõudnuna toetan oma pagasi mõneks minutiks pingile ja ei möödu eriti kaua kui kostab küsimus: „Excuse me, do you speak english?“ Lätlastest paarike ei ole täiesti kindel millisele sõiduvahendile nad minema peavad ja mis tähtsam, millal nad seda tegema peavad. Tulevase bussinaabriga koos saab neile seda agaralt selgitatud ning varsti võibki sõit alata.

Tee Vana-Vigalasse möödub meeldivas seltskonnas ja õlleselt, täpselt nii nagu planeeritud. Orienteeruvalt kella ühe paiku seisame Vana-Vigala peatuses kust algab kerge jalgsimatk festivalialale. Vaatamata bussis valitsenud kohutavale lämbusele on inimesed reipad ning tatsavad üksmeelselt kergelt õllesel sammul vapralt edasi.

Festivalialale jõudes ootab ees üllatus, piletisaba lookleb kena mustava viiruna meie ees ning lootust lähima poole tunniga end sellest läbi närida kustub üsnagi kiiresti. Avan uue õlle ja liigun teosammul edasi, ükskord võidame me nii kui nii. Läbi tihniku on kuulda esimeste bändide soundcheck’i mis tekitab hea tunde. Festival on alles ees.

Pikema ootamise järel õnnestub omandada nii festivali kui ka telklaagri käepael ning seejärel saab juba südamerahus poodi järgmise kuuspaki järele kõmpida. Kell on alles relatiivselt vähe mis tähendab, et nii mõnigi pint kaotab enne esimesi bände oma elu. Vahepeal õnnestub tutvuda veel nii mõnegi noore ja huvitava inimesega, neetult mõnus seltskond on end siia kokku vedanud ja kõik tunnevad, et see nädalavahetus tõotab tulla tõeliselt hea.

Nii kahju kui mul sellest ka ei ole vedelen ma Ketikoerte lavalemineku ajal alles telklas, hoides telgikohta kaugelt põhjarannikult saabuvaile tööinimestele kuid õnneks on poiste heli piisav ning ilma jään vaid lavašõust. Vahepeal saabub mees, õlal kast Sinebrychoff’i Long Drink’i, maandub mu lähedal ja hakkab telki üles sättima. Teeme tutvust, tuleb välja, et ta saabus just lennukiga Norrast. Tundub pagana tore tüüp olevat ja edasi joome juba koos.

Aeg kulus kiiresti, õlu kiiremini ning laval jõudsid ära käia nii Emerald kui Ceremonial Perfection. Taaskordselt suutsin tabada vaid mõned pilgud lavalt kuid meeldis see mida nägin. Noored vihased mehed.. okei, oleks ehk vihasemad võinud veidike olla aga see on juba norimine. Algus oli igatahes hea. Edasi peale läinud poolakate Thy Disease oli juba tunduvalt kurjem ja tummisem kraam (maitse asi kah nagu öeldakse) kuid minu vaieldamatuks lemmikuks osutus siiski vana hea soomlaste Moonsorrow mille esinemise ajal suutsin oma kaela meeldivalt karbonaadiks raputada.

Nihilistikrypt, Mnemic ja Herald tundusid kõik olevat tasemel kuid kahjuks said seekord reisiväsimus, nälg ja palavus minust võitu. Nende esinemiste ajal tegelesin Tapperi poolt pakutava toitlustuse ja jõe uurimisega, kogusin jõudu õhtu peaesineja nautimiseks.

Kurjalt kiiresti saabunud kesköötunnil ilmus lavale veelgi kurjem Napalm Death ning võib öelda, et oli ootamist väärt. Inimesed kes mind tunnevad teavad, et üldiselt kipun ma igasuguseid kahtlase väärtusega mitte just väga mainstream esinejaid tunduvalt rohkem soosima aga Napalm Death oli tõesti tasemel. Ropult lämbesse suveöösse paiskus selliseid pahvakaid noodisodi, et isegi need kes olid suurest kuumusest ja ohtralt tarbitud joogist juba kergelt abitus seisundis võtsid uuesti jalad alla ning üritasid kaasa elada. Hiline aeg tegi muidugi oma töö ja oma osa oli selles ka neetud kuumusel mis hetkekski alla ei andnud.. Napalm tuli aga seisundist auga välja. Pidu hakkas saavutama õigeid tuure.

Saabus öö, algasid seks, poks, murumängud ja Eero otsimine. Neetud Eero… Kellel õnnestus sai veel midagi Rocki märgiga tähistatud telgist hambaalla (siinjuures tervitused kenale telgineiule kes suutis mulle veel midagi söögilaadset välja võluda.) Öös toimus asju kuid on raske öelda mida täpselt, õhkkond oli igatahes sõbralik. Suutsin vähemalt tosinal inimesel varvastel tallata ning muid ebaviisakusi korda saata kuid keegi ei pannud seda pahaks. Millalgi saabus telk ja paar tundi und, algas uus päev.

Teine päev

Hommik tõi õhkõrna vahelduse raiuvale kuumusele aga see püsis nii lühikest aega, et unesegase peaga võis seda ka lihtsalt heaks unenäoks pidada. Kõik veega täidetud taara osutus meeldivalt leigeks kuid ei seganud keha vedelikuprotsendi täiendamist karvavõrdki. Rõõmsat röökimist kostis ka telkla kõige kaugematsest nurkadest millest võib järeldada, et inimeste tuju oli endiselt hea.

Surnuks magatud käsi teatas samuti rõõmsalt, et tema taarat ei hoia, vähemalt järgmise paari tunni jooksul. Tuli leida alternatiiv mida pakkus hämmastaval kombel väike, mitte veel päikese poolt kuumaks köetud lauake, välikohvikus mis asus otse üle tee Vana-Vigala poe juurest. Tellitud seljanka maitses hästi ja kaaslanna poolt korraldatud kestvussöömine pakkus põnevat vaheldust läbi heki poeukse piilumisele, mille avanemiseni oli jäänud veel tubli tunnike. Hommiku edenedes hakkas ilmuma ka teisi kestvussööjaid kes pakkusid vähemalt lauas lõbusat seltsi ning samuti mõned lauakaaslase sõbranna poolt “tõelisteks meesteks” tembeldatud isendid kel esines tõsiseid raskusi Maa gravitatsioonimõjude kompenseerimisega kuid kes vaatamata sellele uljalt kausi tühjendasid ja seejärel sujuva liigutusega pingilt maha prantsatasid.

Poe avamisega saabunust ei ole midagi pikalt muljetada, sest see “Balti-kett” mis järgmise 20 minuti jooksul tekkis rääkis enda eest ise. Kell oli vähe, alkoholi ei müüdud ja karastusjoogid ning kõik mis hamba alla karjudes vastu ei hakanud läks müügiks. Järjekord venis kui tatt külmal aknaklaasil ning võin kätt südamele pannes öelda, et asi ei läinud paranemise suunas ka järgnevatel tundidel.

Keha kinnitatud, vaim värskendatud ja põis tühjendatud jõudsime me rõõmsalt või siis ka mitte nii rõõmsalt umbes kella kümneks tagasi telklasse, just parajaks ajaks, et piiluda mehe- ja naisepoegade rammukatsumist kiviheitevõistluses. Osavõtumaks, pudel õlut, tundus olevat vähemalt sellel hommikul defitsiit kuigi leidus ka kavalpäid kes tasusid isegi klaastaaras (klaastaara oli siis telklas ametlikult keelatud.) Umbes 15 kilogrammine kivimürakas lendas vastavalt pohmeluseastmele ning varasemale treeningule piisavalt edukalt, et kuulutada hiljem välja nii nais kui meesvõitja, seega võib lugeda ürituse kordaläinuks. Väidetavalt toimus Rock lava ees ka heviaeroobika kuid kahjuks sai seda vaid vilksamisi põõsast piilutud, palav oli.

Niimoodi tiksudes oli kell märkamatult keskpäeva jõudnud ning Rock lavale astus Tolmunud Mesipuu mille sooritus laval jättis täiesti tuimaks (ütleks isegi külmaks aga pagana palav oli.) Ma ei saa öelda, et sellel projektil otseselt midagi viga oleks olnud aga ilmselt sattusid kõik tegurid nende vastu olema, kerge pohmakas, palav loiuks tegev keskpäevane päike ning üldine mitte just sedasorti muusikat resoneeriv peakuju. Esinesid julgelt ära, au ja kiitus neile selle eest, ehk läheb edaspidi paremini.

Järgmisena Jack laval peale läinud Necro Strike feat. Üllar oli juba teisest puust esinemine. Energiat õhkus lavalaudatelt juba enne esinemist kui roosas hommikumantlis karge vuntsiga mees aegajalt lavatagant säärt välgutamas käis. Esinemise alguses lastud mõnus umptsa-umptsa tekitas tunde, et juba, juba olengi Õllesummeril aga siiki ei, massiline karvastemeri kainestas otsekohe ning sundis haarama järgmise joogi järele. Ja siis nad tulid. Siin ei olegi midagi muud öelda, mehed kasutasid mõnusaid tögavaid vaheklippe, et erinevad lood mõnusalt seeditavaks ühepajaroaks liita ning lavašõu oli igati tasemele. Vaene Üllar sai selle esinemise käigus piisavalt nii vaimse kui füüsilise mõnituse osaliseks ja.. mida sa oskad veel tahta. Twelve points, Necro Strike.

Necro Strike kuulatud loovisin tasapisi pealava ette ning kell kaks peale läinud Catafalc sundis mind kuumusele vaatamata kaelalihaseid pingutama. Vihased mehed laval panid rahva liikuma, raske on öelda mis toimus tagaridades, sest olin haaratud eespool lakaviskamisega kuid arvestades neid vokaalseid saavutusi mis kostsid nii lavalt kui ka selle kaugemast ümbrusest võin eeldada, et inimesed nautisid hetke täiel rinnal. Aegajalt lavalt lennanud nänn leidis kindlasti hea kodu, sest vähemalt üks näitsik minust eespool kaotas millegi püüdmise käigus vähemalt enda kui ka mitte oma kaaslase joogi. Õnnestunud esinemine vaatamata mitte nii meelitavatele välioludele.

Aeg oli paras kergeks ringivaatamiseks ning jahutuseks, sest Jack laval valmistus esinema Kurjam. Ärge nüüd valesti aru saage, Kurjam ei ole absoluutselt halb punt ja nagu hiljem kuulda oli ei olnud ka nende esitus halb, lihtsalt isiklik muusikaeelistus suunas mind järgneva kahe bändi ajaks päikese kurja kiirguse käest varjulisemaid paiku otsima ning eelneva üle muljetama. Isiklik vabandus ka Axegressori poiste ees, sest kõike lihtsalt ei jõua ja millagi teed vastavalt oma hetkelisele emotsionaalsele seisundile mõned ebameeldivad otsused. Kuulsin poolekõrvaga mõlemat punti aga erilist emotsiooni ei tekkinud, Catafalc ja Necro Strike olid ilmselt liiga värskelt meeles veel.

Kasutan nüüd seda hetkelist vahepala vingumiseks. Justament, vingun asjade üle mille üle ei tasuks ehk vinguda aga vingumist väärt on nad siiski. Esiteks see neetud toitlustus (siiani asi mis paistab olevat universaalselt festivalikülastajatel pinnuks silmas.) Toit oli olemas, kuni teatud hetkeni. Kõik saavad aru, et suure nõudluse korral tekivad kitsikused aga festivalile ainult kaks toidutelki!? Hullumeelsus ma ütlen. Vahepeal nendes venivates järjekordades tuli mõte, et peaks saapanöörist, haaknõelast ja telgivaiast endale õnge tegema, et midagi süüa saada. Järjekorra lõppu jõudes ja tühja panni jõllitades süvenes tunne veelgi.. Vabandage väga aga toitlustus imes, lurinal.

Teiseks need kurikuulsad ujumiskohad festivalialal. Sai sõpradega esimesel päeval ennast jahutuseks kastma mindud, hüpet tehtud ja isegi jalg kergelt millegi vastu põhjas fileeritud. Seisime siis seal tilkuvate karvaste tolgustena kaldal, märjad trussikud jalas ja haisvad sokid näpus kui ilmus turvamees kes ütles täiesti rahulikul häälel: “Siin on ujumine keelatud, sest põhjas leidub igasugust head ja paremat..” Tore teada seltsimees aga mis meil sellest enam kasu on. Desinfitseerisin jala šotlasega, otsisin paari uusi sokke ja elu läks edasi. Hiljem tekkis sinna õnneks piirdenöör kuid kurjad keeled räägivad, et (kiirabi sai seal päris mitmel korral nähtud) nii mõnigi mees lõikus seal end tugevalt. Eks ta oma lollus ole aga 37.- Eesti Uue Raha eest võiks keegi meid meie endi eest natuke rohkem kaitsta.

Kolmas murelaps oli vesi, seesama mis seisis suurte tünnidega telkimisala kõrval või õigemini selle puudumine teise päeva õhtul. Sellise ilmaga oleks muidugi kaval olnud telklasse vähemalt 5L janukustutuspreparaati varuda aga kahjuks ei tule sellised asjad alati meelde. Tünnid olid õhtul aga tilgatud, kuumus röögatu ja ainuke vesi mis veel saada oli maksis selle elundi hinna millega teda hiljem kehast välja filtreerida vaja oleks olnud. Ma tean, et puhas vesi on maailmas probleemiks ja kõik see muu ökoloogia aga Eesti Vabariigis on isegi vaatamata Keskerakonna pingutustele teda kontrolli alla hoida sõber Puhas Vesi veel relatiivselt odav ühiskonnanähtus. Järgmine kord paluks tünne ilmale vastavalt, sest isegi suure januga ei ole ma nii kindel, et soovin jõest endale mõne maksaamööbi ammutada.

Rõõmsamal toonil jätkamiseks võib aga öelda, et nüüd oli Jack laval Ukrainast pärit kooslus nimega Semargl ning nende parasjagu tantsusegune programm mustast metallist ja sinnajuurde absoluutselt sobivatest kärisevhäälsetest ülekutsetest tantsida muutis tuju kohe täitsa heaks. Poiste programm oli vägagi nauditav ning solisti valgeksvõõbatud peanupp mis laval järjepidevalt servast serva põrkas tekitasid tunde, et võiks avada järgmise õlle ja visata näppu aga päädis see kõik hoopis mõnusa lakaviibutamisega artisti suunas. Kas keegi ka tõsisemalt tantsusammu astuma hakkas jäi arusaamatuks, lava ees oli liikumine siiski täiesti olemas. Tõsiselt nalja teha ja teha nalja muusikastiili üle mille fännid ei ole just kõige leebem rahvas on saavutus omaette.

Suurel laval esinev lätlaste Sanctimony oli väärt üritus mis meenutas sünget rokki mis oleks kui korraks kerge metalse varjundi saavutanud. Pani inimesed õõtsuma ja veidi ehk isegi liiga palju, sest mingil ajamomendil otsustas osa seltskonnast lava ees luigelikult graatsiliste liigutustega oma purjus sõprade ning asjast mitte just nii väga vaimustunud kaaskodanike otsa vaaruma hakata. (Kas see nüüd oli mingi ebamäärane variant mitte õnnestunud circle-pit’ist või mitte jääb igaühe enda otsustada) Bänd mängis aga vapralt ja peale neid Jack laval esinema asunud Revolver jäi vähemalt minu jaoks rohkem pingi, õlle ja seltskonnaürituseks kui muusikaelamuseks.

Ma võiksin nüüd kiita kui ägedad olid Rotting Christ ja Zorg aga ma ei tee seda. Ma ei tee seda selle pärast, et kõik teavad, et Rotting Christ ja Zorg on ägedad ning nad olid ägedad ka HRL 2011 ajal. Metsatöll osutus Metsatölluks (Ülla-Ülla!) Kellele meeldib, sellele meeldib. Uued lood on rahulikumad ning üldse, Metsatöll on selline bänd mis ei vaja enam erilist tutvustamist. Kaasaelajaid jagus neile niigi piisavalt.

Forgotten Sunrise’i lavalemineku ajaks teadsin ma juba selgelt, et üritused jõudu My Dying Bride’i esinemiseni kokku hoida luhtuvad. Forgotten Sunrise on vähemalt minu jaoks selline omandatud maitse mille helipilt suudab mind isegi kõige loiumast olekust ärksaks muuta. Võibolla on see Andersi energeetiline laval sebimine, võibolla need mõnusad sündihelid aga tulemus on üks, Forgotten on bänd mida peab lava ees nautima. Šõu oli uhke, suitsumasin sai vatti ja juba kergelt pimedamaks läinud välistingimused aitasid valgustehnikale ainult kaasa. Spoilerina võin öelda, et Forgotten Sunrise oli minu jaoks selle õhtu nael, sest isegi järgnev My Dying Bride (olen teada tuntud MDB austaja) keda ma oma silmaga Eestis näha enam suurt ei lootnudki ei suutnud sellist emotsiooni tekitada.

Väljas on suveöö, taevas on horisondil õrnroosa ja lavale astub My Dying Bride. Tõsised tegijad tõsisele publikule, klass omaette. Laval toimuv oli hästi kordineeritud ning kogu šõu jättis ääretult professionaalse mulje, tasemel valgustus tekitas lugudele omaette kihi. Kahju ainult, et nad nii hiljaks jäid.. Publik oli palavast päevast väsinud, vaatamata sellele elati kaasa, nii kuis keegi jaksas. Aeglane rõhuv muusika ja sellega kooskõlas tukkuv loodus on muidugi asi mida lihtsalt ei saa nägemata jätta ning ütleme nii, et ei olnud enam paremat momenti selleks, et võtta oma armsamal ümbert kinni ja nautida ühe hea festivali lõppu.

Kontsert sai läbi aga paljude jaoks oli õhtu veel noor. Läbi voogava inimmassi telkla poole teed otsides kohtasin tuttavaid nägusid. Väike puhkus, märjuke ning võeti veel mida öölt võtta andis. Vastu hommikut leidsin telgi, keegi norskas seal aga see ei seganud enam. Saabus mingi ähmane periood ning siis hommik.

Kolmas päev

HRL oli selleks korraks jälle läbi. Kes pakib telki, kellel kiiret ei ole võtab sõpradega koos veel mõned õlled aga üldine õhk reedab kurbuse ja mineku hõngu. Otsitakse öösel kadumaläinud kaaslasi ning rõõmustatakse nende elusalt leidmise üle, süüakse toitlustustelgi juures vahtplasttopsist punast ollust mis pidavat seljanka olema ja lubatakse enam mitte kunagi juua. Üleüldine kordaminek, kahesõnaga. Pakin samuti oma asjad kokku, võtan mõned lonksud šotlast ja sõprade lahkusest ka ühe õlle ning asun teele. Ehk järgmine aasta jälle, kurat seda teab.. Elame, näeme.

Leave a Comment :, , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...