Surnuaed

Tag: Forgotten Sunrise

Hard Rock Laager 2013

by on juuli.04, 2013, under Kontserdiarvustused

Sel aastal pidin üle mitme hea aasta tingimata Hard Rock Laagrisse minema, sest sellist esinejate massi, mida väga näha tahtsin ei saanud tähelepanuta jätta. Olukord tõotas kohe algul karmiks kiskuma, sest kõik need “must-see” artistki olidki kolm esimest.

Evadne

Õnneks sai kuidagi meeletu piletisaba juurest enamvähem õigeks ajaks tulema ning esimene tippbänd kiirustamisest tingitud lõõtsutamisest hoolimata kätte saadud. Kõik oli veel parem, kui olin lootnud. Massiivne latiino-doom, kus päris tugevalt sees ka funerali. Mulle meenutas lisaks üllataval kombel mitmeti Ahabit. Viimase loo kavatseb Evadne välja käia järgmise singlina ning rahva abi video salvestamisel oleks väga abiks olnud. Kahjuks tundus, et peale minu keegi teine eriti juukseid heitma nõus polnud. Kõrval olevad kõvapead üritasid hoopis selle ajal üksteise suitsule tuld põlema panna…

Ophis

Tõeliselt madal ja sünge bassisound kohe intoks kammis uuesti ära. Ei mingit halastust. Võimas brutaalne doomdeath. Eraldi tooks välja kahe vokaaliga lahenduse, mis antud bändi puhul väga hästi töötas. Curt Cobaini meenutava trummari rögin oli oktaavi võrra kõrgem ning omavaheline sünergia tekitas õõvastavaid judinaid.

Evoken

Ilma igasuguse vahepausita kohe otsa lennanud peaesineja (minu jaoks kahtlemata) õigustas oma staatust. Visuaalselt sai kohe selgeks, et tegemist on üdini USA bändiga. Nii 100% jänkid, kui vähegi olla saavad. Aga see ei häirinud, sest Evoken on juurtelt vist pigem brutal deathi mullast võrsunud ning kus mujal ikka sellist kraami paremini toodetakse? Jällegi ebatraditsiooniline lavaline lahendus – vokalistist kitarrimees oli vasakul ja kõige keskmes oli hoopis bassist, kes häält üldse ei teinud. Värskendav.

...

Võibolla oleks võinud festivali avada mõni ballast, et jõudnuks kohaneda ja väheke festivalimellu sukelduda (telkla rõõme nautida jne) aga ei tohi nuriseda. Lisaks oli teada, et kogu see kolmik pidi kiiresti edasi tuiskama. Aga laagri kulminatsioon oli sellega minu jaoks ületatud ja kogu ülejäänud kava juba puhas boonus ning järelmäng.

Mida siis edasi teha? Ahjaa.. telklasse oli vaja kolida, hütt püsti lüüa, esimest korda peale autost väljumist maha istuda ja natuke auru välja lasta.

Forgotten Sunrise

Päeva neljas laiv, minu jaoks ka viimaseks kujunenud. Nostalgialaks ja muidu väga mõnus omamaine doom oli suurepärane. Valdavalt istudes ja rahulikult puhates kuulates-vaadates. Kaks tähelepanekut: Anders näeb praegu välja noorem, kui anno 92 ning Valm võikski pigem trumme mängida.

Võibolla keegi imestab miks ma ei läinud vaatama suuri staare Cryptopsyt, Skyforgerit, Endstillet, Testamenti… Ei jaksa inimene kõike ja üleüldine tipp oli niigi saavutatud. Need bändid nõnda mu meeli ei liiguta. Testamenti oleks lapsepõlve mälestuste pärast isegi vaadanud, kuid selline mittemidagiütlev trääs, mida telgi ees kuulsin pani rõõmustama, et ei raisanud oma energiat. Ja paljud said oma vajadused rahuldatud. Ei olnudki minusugust rõõmurikkujat sinna trügima tarvis.

Teine päev

Esimest korda laagri ajaloo jooksul käisin jalutamas laagri territooriumilt väljas. Tore külake on. Eriti kell seitse hommikul. Aga laupäeva hommikud laagris on mulle alati meeldinud. Ja tihti olen käinud vaatamas päeva esimest bändi (nn pohmarohtu).

Emphasis

Seekordseks nn pohmarohuks oli sel korral Emphasis. Võibolla tundmatuim bänd siinmail, mis üles astus. Aga kui tore oli see. Väga meeldis nende imago – lauljatüdruk (vist ainus naisvokaaliga esineja sel aastal üldse) polnud absoluutselt seda nägu ega tegu, nagu oleks karmil metaliüritusel. Aga ta hääl oli super. See vähene pohmaaurus meespublik sai oma unelmatele totaalse rahulduse, kui tüdruk laval oma teksatagi seljast heitis. Muusikaliselt tahtsin paralleele The Gatheringiga tõmmata, aga päris nii tummiseks siiski asi ei läinud. Armas ja tore kindlasti.

Tapper

Hea ja armsa emotsiooni pealt läksin ka Tapperit vaatama. Suurte kahtlustega. Ja ei saanudki sotti, kas see laiv oli võimas või kohutav. Neli aastat tagasi külastatud bändiproovis kuuldud Kuningas Stahhi Ajujaht ja 1000 Naela Surma olid niivõrd võimsad emotsioonid, mida nad praegu isegi laagrilaval üle lüüa ei suutnud. Aga eks meeste suund ongi läinud kommertslikuma liini poole, midagi pole teha – tahetakse ju ometi publikut. Seda oli neil palju. Ikka pean ütlema, et ükski metalpunt ei tohiks nokkida aiaäärset tänavat. Aga ma olen vähemuses. Lasku käia. Kanteri ketas leidis ka omaniku.

Peale kohustuslikku lõunauinakut, puhkehetke ning kaine Freddy krooksumise peale minema jooksmist sattusin täiesti tühjalt kohalt pärli peale.

Antagonist Zero

Arusaamatu, et ei olnud selle bändiga enne tuttavaks saanud. Võimas soome doom metal, mis kukutas mu suust viimsed kuivetanud friikad. Isu kadus ja nauding asendus. Kirsiks tordile Doom:VS cover. Minu jaoks oli see etteaste pauk harjavarrest. Uskumatu!

Talbot

Peale eelnevat oli tühjus hinges. Talbotit tahtsin juba enne üritust kindlasti vaadata, nüüd aga… kõlas nagu kohustuslik tüütu järelmäng kõigele heale, mis varem toimunud. Jah – on eriilmeline, on äge ja karm. Aga mitte piisavalt. Mitte enam nii, nagu kunagi algul lubas. Mammuteid ka lendamas ei näinud.

Edasi otsustasin, et nüüd on kõik. Mul pole rohkem pettumusi ega võimalikke negatiivseid emotsioone selleks korraks tarvis. Ei tahtnud corpse-paintides kloune, ei soovinud ülipurjus karvaste tülinorimisi, ei riskinud doomifiilingu rikkumisega grindide või industriaalidega. Minu jaoks oli kõik juba niigi hea.

Mida veel rääkida? Polegi nagu midagi. Kõik oli seekord super ja positiivne. Korraldus ilus, inimesed toredad ja viisakad. Vähemalt seal, kuhu mina sattusin. Ilm oli kena. Kõik. Korraldajatele vaid teadmiseks, et kui midagi sellise lainapi lähedastki järgmisel aastal tuleb, ei saa minagi tulemata jätta. Aitäh.

PS Pilte mul pakkuda pole aga neid leidub massiliselt mujalt saitideltki.

Leave a Comment :, , , , , , , , more...

Hocico, Forgotten Sunrise & Chaotic Dimension @ Rockstars

by on juuni.30, 2011, under Kontserdiarvustused

Kõnealune üritus leidis aset 2011. aasta 12. juunikuu päeval. (Et käesolev arvamus alles nüüd ilmub, on seotud tõsiasjaga, et üritusele järgnesid pikema vaheta veel teisedki üritused, kust puududa ei tohtinud (ja alkoholikonsumptsiooni nõudsid) ning kogu tsükkel alles mõned päevad tagasi lõppes).

Pean kahetsusega tõdema, et unustasin ära meie fotograafiat harrastavad inimesed, seega jäi pildikarp kaasa võtmata. Minu mobiilikaamera osutus ürituse omapärase valgustuse tõttu pea sama kasutuks kui Eesti võrdõiguslikkuse volinik ja nii peangi tänast rooga pakkuma ilma kastmeta (loputada alla ohtra õllega, kui kuivaks jääb).

Mis valgustusse puutub, siis seekord oli lavale toodud 4 värvilist valgustoru. Need olid asetatud poolkaarekujuliselt lava taha püsti ja kogu värvidemäng oli puldist juhitav. Peab nentima, et sellises konfiguratsioonis oli valgus täitsa meeldiv ja lava mõjus tegelikkusest kordades suuremana. Samas eestvalgustus jättis pisut soovida ja nii jäi laval toimuv suuresti varjude mänguks.

Chaotic Dimension

Esimesena seadis end LED-torude vahele Chaotic Dimension. Tegemist on noore tegijaga Pärnust, kes esitas oma 24 tollisel Samsungi monitoril korraliku valiku tantsulugusid, mis MinuRuumi lehel on sildistatud kui Experimental/Psychedelic/Other. Kuna päriselt sellist muusikastiili nagu Other pole olemas, liigitaks ma asja pigem kui Progressive Trance/Electronica.

Kuna tegelikkuses pole sellist stiili nagu Trance/Electronica ka olemas, siis liigitage ise, kuidas tahate. Aga asi oli kuulatav, jala pani tatsuma küll. Erinevalt mitmetest teistest arvutimuusikutest oli Chaotic Dimension kursis ka sõnaga “esitus” ja ilmselgelt ei tegelenud kogu ürituse Solitaire’i mängimise või emaili tšekkimisega (või kui ta seda siiski tegi, siis üsnagi rütmikalt).

Mulje oli hea ja Chaotic’ut kuulaks laval teist ja kolmandatki korda. Veider, et teda ainult n-ö gooti üritustel näha on olnud. Antud projekt oleks väga teretulnud ka teistel alternatiivtantsumuusika üritustel, mis Eestis toimuvad. Selle jaoks oleks soovitav muidugi oma tehnika seadistada selliselt, et kogu seti saaks esitada sujuvate üleminekutega ühes voos.

Forgotten Sunrise

Mõnikümmend minutit peale seda, kui eemaldati lavalt Samsungi monitor ja lülitati sisse laser, emiteeris esimesed noodid selle aasta Hard Rock Laagri eelpeaesineja Forgotten Sunrise.

Kuigi varakevadel, mil üritus välja kuulutati, lubati naiivselt uut plaati ja vingeid visuaale, jäid need seekord siiski tulemata. See-eest oli aga kontsert üks paremaid. Esitati nii vanu kui ka uusi lugusid, kahtlemata millest nii mõnedki bändi hittide nimekirja rändavad.

Jätkus nii power‘it kui atmosfääri, keerulisi meloodilisi konstruktsioone, omapäraseid tekstuure ja laulusõnu, mis tõenäoliselt iga asimovliku tehisintellekti orbiidile saadaks. Ühesõnaga kõike mida Forgottenil oodanud olekski. Üllatas ainult, et see suudeti pakkida väikese Rockstarsi seinte vahele.

Jään ootama suurt ja vinget HRL’i eelpeaesinemist. :)

Hocico

Viimasena astus üles peaesineja Hocico – põhjus, miks inimesed olid nõus maksma suhteliselt soolast hinda pühapäevase ürituse eest. Kui aus olla, siis mind huvitasid pigem kaks esimest bändi, kuna plaadimasinast kuulates pole Hocico mulle kunagi eriti kirglikke emotsioone tekitanud.

Lavaline esituses oli aga suurepärane ja muusika oli väga kõva. Mängiti pikalt, rahvas ei paistnud väsivat. Õhtut kroonis Andersi (Forgotten Sunrise) külalisesinemine ja Hocico sündimehe üritus stage dive‘i alal. Kuna üritus oli vanusepiiranguta, siis publiku esimesed read just parimat kandepinda ei pakkunud.

Kokkuvõtteks

Andersi korraldatud üritused on oma korralduselt peajagu üle (näiteks) enamikest tavapärastest Eestis toimuvatest metalkontserditest. Ei unustata õlle kõrvale pakkuda kontserdielamust, hoolimata ilmselgelt piiratud rahalistest võimalustest. Kui tarvis, siis kohandatakse ka Rockstarsi lava selliselt, et maailmanimed sellel naeruväärsed välja ei näe ja väga meeldejääva esinemise korraldavad. Samuti ei ole nendel üritustel filler‘it, vaid kõik bändid on väärt nii kuulamist kui vaatamist.

Vanusepiiranguta ja üsnagi varajane üritus sobis ka üle pika aja hästi. Kuna kuulutati välja ürituse kindel lõpuaeg, siis juba esimese bändi ajaks oli kohal märkimisväärne arv inimesi, kes tahtsid peost maksimumi võtta. Tavaliselt kipub esimene bänd ikka tühjale saalile esinema ja viimane bänd esineb karjale purjus inimestele, kes seni kontserdi kuulamise asemel ennast kodus kangemaga tankinud.

Igatahes jääme ootama uusi üritusi samast sarjast ja Forgotten Sunrise’iga kohtume juba sel laupäeval Vana-Vigalas ;)

Kribas: Cly/Suva
Toimetas: Mary-Jane

1 Comment :, , , , , more...

VNV Nation, Forgotten Sunrise, STandART Tapperis

by on apr.21, 2011, under Kontserdiarvustused

VNV flaiku16. aprill oli see õhtu, kus sai üle pika aja end välja veetud ja pittu mindud. Kohale tõmbas mind peamiselt vana hea Forgotten Sunrise, mille esinemist pole oma silmaga kuulda saanud juba üle aasta.

Kohapeal sai rüübatud piisavalt kesvamärjukest, mille tulemusena siginevad tihti igasugused põnevad ideed, nii ka seekord: otsustasime, et tõmbaks Surnuaed.ee tagasi püsti tema vanas nišis – hakkaks kribama ürituste ja plaatide arvustusi, teeks intekaid. Samuti on lähiringkonnas paar kibelevat fotograafi, kes hirmsasti oma loomingut tahaks maailmale näidata. Ja nii siis saigi…

(continue reading…)

Leave a Comment :, , , , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...