Surnuaed

Tag: bestia

Õud ja kaos Saarjärvel

by on sept.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Sanitar, Kojamees ja Surnumatja

Septembrikuu algas minu jaoks kirjeldamatult õõvastavalt, sõnulseletamatult segaselt, mõistusega hoomamatult. Ei tea isegi päris täpselt, mis minuga juhtus sel esimesel sügise nädalavahetusel, pole ma isegi kindel, et see kõik reaalne oli, et ma päriselt üldse neid sündmusi läbi elasin aga ometi on see kõik siiani nii selgelt meeles…

Mingi seletamatu sund nõudis laupäeva hommikul vara mind Tallinnas oma soojast sängist tõusma, lõhkuma mu iganädalavahetuse rutiini ja ründama juba kell seitse kohvikannu, mille ma ka röövli kombel tühjaks riisusin. Südame kloppides täiendasin kiirustavalt oma kõhtu mõne lusikatäie pudruollusega ning mu käed, justkui nõiduse väel, hakkasid täitma mu märssi arusaamatute hilpudega, põhimõtteliselt vaid kilekeep, miski kampsun ja magamiskott suruti mu enese poolt pagasisse ning üleloomulik jõud viis mind kodust eemale… tundmatusse.

Ma lihtsalt sõitsin kuhugi suunas, vist Lõuna-Eesti poole, sest vahetevahel vilksatasid mu ümber tuttava moega kohad. Autos mu kõrvale ja taha olid tekkinud mingid olendid… vist inimesed? Aga ma ei olnud kindel. Midagi kahtlast oli neis, nii nagu kõiges mu ümber. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida paratamatusega, et ma lihtsalt PEAN need hingelised viima kuhugi… aga kuhu? Ja üldse, mis minuga toimub, küsisin enda peas. Aga pääsu polnud, ma ei olnud enam iseenda peremees ja pidin laskma sellel päeval minna nii nagu saatus nõudis.

Möödusid Ravila hullumaja – zombilikud patsiendid ümberringi kakerdamas ja võikalt irvitades värsket verd lootmas, edasi Adavere bistroo, kauplus ja bensujaam, mis kõik ühiseks konserviks sulanud, klientideks vaid mõrtsuka välimusega tunkedes maamehed… Tartu vangla oma võikas lillas rüüs, kuhu endised retsidivistidest kliendid praegustele kahtlaseid pakke viivad… need on vaid killukesed mu kahjustada saanud mälumosaiigis aga andsid aimu mu suunast. Või noh, meie suunast, sest tahavaatepeeglisse pilku heites nägin endiselt kahtlaseid kogusid, irvitades vahtisid nad mulle vastu ja tegid silma, kui neile oma kõleda pilgu viskasin.

Ja siis suunas auto nagu iseenesest meid kuhugi metsateele, kuhugi hullumeelsusesse, kohta, kus õud ja kaosetormid üheks saavad. Võimsalt suursuguse samblasse kasvanud kivimüüri vahelt tuli sisse keerata, et tähistada mu teekonna sihtkohta. Kurjakuulutav Saarjärv, mis paljudele saatuslikuks saanud, kuhu nii mõnigi õnnetu oma märja haua leidnud. „Lohutuseks“ sain muidugi teada, et need õnnetud siiamaani järve ümbruses uitamas käivat ja oma mädases koleduses või hallis haldjalikkuses üha uusi ohvreid järve embusesse meelitavat. Ma tõesti ei tea, miks küll selline „lohutus“ mu meeli rahulikumaks ei teinud. Igatahes oli sinna juba päris korralik hulk igasuguseid inimeste sarnaseid olendeid kogunenud ja ma mõistsin, et siin hakkab juhtuma.

Vist sattusin mingisuguse kadunud hingede rituaalsele tseremooniale, millelegi, millel teispoolsusega palju rohkem pistmist, kui selle reaalsusega, millega seni nii mugavalt harjunud olen olnud. Kust nad kõik küll välja on tulnud? Kas tõesti Saarjärvest? Ja miks? Ja miks mina siia nõiduslikkule simmanile sattusin? Ju siis oli vaja. Keegi tõi mulle pidevalt ette mingeid müstilisi vedelikke, mida ma tarbima pidin, sest kes teab, mis keeldumisega kaasnenuks. Irvitades lämisesid kõik mu ümber ja mõned olendid ka minuga, aga ma ei mõistnud seda keelt, kuigi ise rääkida püüdes avastasin, et ka minu suust tuleb täpselt samasugune lämin. Ma ei saanud ise endastki enam aru. Taipasin, et on tuttavaidki nägusid, kust ja mismoodi, sellest polnud aimugi. Mu rännukaaslased osutusid hoopis sanitariks, kojameheks ja surnumatjaks, kõik kolm olid jäänud pimedaks, neil oli silmad peast välja kraabitud, ise olid nad näost valged, vaid olematutest silmakoobastest voolas must veri. Ja need võikad helid, mida nad tootsid tegid mu keha kiduraks ja hinge vettinuks. Vastikud ebardid rögisesid ebamaise mürina saatel. Mäda pritsis mulle näkku.

Nii nagu nad end ilmutasid, nad ka kadusid, sama äkki, haihtusid. Ja asemele tuli pikk ja kurjusest pakatav võhkadega koljat koos oma jüngritega – justkui Chthulu saadik maailma lõpust – üritades kõigilt, kes käeulatusse sattusid, südame rinnust rebida. Nähtavasti mädast ja verest segatud oranzhikas särgihilp seljas andis aimu, kuhu ta oma südameveriseid käsi pühkima hakkaks…

Joogid ja Söögid

Hirmu ja iivelduse saatel üritasin leida väljapääsu sellest õudusest, aga mind ei lastud minema. Toodi vaid seda imelikku vedelikku juurde ja justkui teades mu näljatundest – mingeid veidraid seeni. Ma sõin, sest midagi muud ei olnud. Sest mäda, verd ja haisvat rohelist ollust ma ikka veel ei tahtnud.

Pea käis ringi, tahtsin, et see lõppeks aga ei… see polnud veel isegi mitte algus. Kukkusin ja tõustes tardusin tahtmatult paigale. Mingid hullunud alasti kehad loivasid välja veest, teised jällegi vajusid sinna, justkui nõidusliku väega marsiti niiviisi edasi tagasi. Proovisin taganeda aga ei olnud pääsu.

Olendid läksid üha võikamaks, aina õõvastavamaks. Uinuvast kaevust ronisid jubedate ürghäälte saatel välja vist sinna kunagi uppunud karjased. Määrdunud, mudased, täis vihkamist ja surmaiha, tulvil soovi uputada kord viimnegi hing sinna samma, kust nad ise tulevad. Külmavärinate saatel pidin taluma seda meeletut kaikahoopide laviini, kapuutsiga kerjuseürti varjunud kurjuse otse kõrva valatud röökimisi, pingutusest kiunuvaid okastraate…

Kuigi karjased pikapeale oma haisvasse kaevu tagasi ronisid, ei jäetud mind ikka rahule. Kohe oli platsis salk ammusurnud ülestõusjaid, endisi rüütleid, kes ronkade parve kõrvulukustava krooksumise saatel kõigist kohalviibinuist oma ammuunustatud kurjusega, võitlemata jäänud lahingukavatsustega üle astusid. Lihatud, aastasadade vanuse verekorba all krigisevad, silmeis härmatis nad tulid ja vehkisid oma roostes mõõkadega, üleloomulike seni tundmatute lahingrelvadega. Kummalisel kombel tundus mulle, et nende rüütlite eesratsu oli alles ennem olnud tühjade silmakoobastega kojamees, kes mulle ka mu teekonnal juba peeglisse oli irvitanud. Mis siin ometi toimub? See küsimus vasardas mu peas, mu meeltes…

Edasi läks rahulikumaks, isegi liiga rahulikuks. Hakkasin vist oma saatusega leppima, et jah, siit ma niikuinii ei pääse, siia Saarjärve põhja ma vajun, või sinna karjaste mädakaevu, või koos ülestõusnud vikerlaste poolt püstitatud teiba otsa pead puhkama… Võibolla oli minu kehas ja meeltes lõpuks ka need kahtlased vedelikud ja metsaannid võimusele pääsenud ning mu vastupanuvõime lõplikult hävitanud. Jäi leppimine. Hetkelise vaikuse purustas massiivne mühin ja kohin, tekkis sünge udu ja välja ilmusid hallid sootulukesed ja judinaid tekitavad kogud, kes aegajalt marduse kombel kriunusid. Nende surma ennustav hääl kajas üle kogu Saarjärve ning uimastav udu uputas mind. Ma kadusin, haihtusin, ma ei tea, kuhu nad mu viisid. See vist oligi lõpuks see paratamatus, millega juba ammu olin leppinud. See oli lõpp.

Üllataval kombel avasin ma siiski hommikul silmad. Siiski! Kas tõesti oli see kõik üks suur sürrealistlik uni olnud? End valusalt liigutades ja vaevaliselt püsti ajades astusin pooleldi äranäritud kärbseseene peale. Ei… see ei saanud olla uni, see oli ikkagi reaalsus. Aga vähemalt ma pääsesin sellest õudusest… vähemalt hetkeks, vähemalt ma loodan nii.

  • saarj2rve_001_pime
  • saarj2rve_003_nukleaarmonarh
  • saarj2rve_004_urt
  • saarj2rve_005_bestia
  • saarj2rve_006_tsod
  • saarj2rve_008_drink
  • saarj2rve_009_seen
  • saarj2rve_010_kummitused
Leave a Comment :, , , , , , , , , , , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...