Võtsin südame rindu ning sukeldusin otse kurjamite staabi keskmesse, et neile (ja veel mõnedele) küsimustele vastust leida. Mul oli õnne – vanakooli black metalit tootva ansambli Morferuse liikmed leidsid väärtusliku prooviaja sees mahti minuga natuke vestelda. Tõtt öeldes toimus see kõik juba augustis, kuid toona linti võetud materjal jäi vahepeal unustusse. Senikaua, kuni mu vend mind verbaalselt peksma hakkas, et näed, meestel tähtsamat sorti live tulemas ja sul veel intervjuu valmis tegemata. Ega’s midagi. Poetasin end taas Mortferuse prooviruumi ja… Tulemus on siin.

Oma bändist ja muusikast rääkisid Henry (bändi põhipaha ja kitarr), Artur (kitarr), Ronk (vokaal), Otto (trummid) ja Pets (bass).

* Mida bändi nimi „Mortferus“ tähendab?

HENRY: „Mortferus“ on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest – Mort nagu surm ja Ferus tähendab loodust või looduslikku objekti vms. Ja ongi selline üsna müstiline kraam. Loomulikult on kõike väga süngelt kujutatud. Nagu black metal ikka, surm, öine taevas…. Nagu nimigi viitab – surnud loodus. Müstiline. Kõik on müstiline lihtsalt.

Rääkige bändi ajaloost veidi!

HENRY: Bänd sai kokku pandud 2011 alguses. Tegelikult me alustasime sellega isegi 2010 lõpus. Võis olla isegi novembri lõpp või detsembri algus, kui foorumis Rada7 Martin Kolk, kes tänaseks on juba meie seast lahkunud, tahtis korralikku korralikku vanakooli black metal bändi kokku panna ja mul endal oli ka just see vaim sees, et tahaks heameelega midagi uut teha. Ideid oli juba tekkinud. Niisiis panimegi temaga bändi kokku. Meil käis proovis paar trummarit, aga siis ei leidnud seda õiget. Lõpuks tuli Otto. Kitarristiga on ka niimoodi, et hiljuti tuli Artur, Pärnust üliõpilane Tartusse.

ARTUR: Mortferus on minu jaoks teine sihuke tõsisem bänd. Esimene, kus ma mängisin, oli Tarm, Pärnu ja Põlva black metal bänd. Kitarri olen mänginud kokku umbes viis aastat.

HENRY: Bassisti meil reaalselt ei olegi väga palju olnud kunagi.

OTTO: Mina käisin ühe proovi, siis ma läksin trummidele edasi.

HENRY: Ahjaa, Metsakoll käis meil trumme löömas ühe korra ja siis ta leidis, et tal ei ole ikkagi aega. Võtsime Ottol bassi käest ära, torkasime ta trummide taha. Ja väga ilusti tuleb toime. Ega Pets ka meil originaalis tegelikult bassimees ei ole, kitarrist on muidu. Aga üks keelpill kõik, raisk. Saab hakkama.

PETS: Bassimängimist alustasin jah suht hiljuti, alles siis kui bändi tulin. Kitarri olen mänginud juba 6 aastat; praegu olen peale Mortferuse veel bändis nimega Thy Remains, mis teeb meloodilist death metalit. Seal mängin kitarri.

OTTO: Lauljaid on ka siis kaks tükki olnud.

HENRY: Jah, vokaale on kaks tükki olnud siiani… Aga Ronk saab täitsa hästi hakkama. Teeb huvitavaid vokaale – ei ole ainult selline bläkilik karjumine, vaid teeb growli ka ikka. Mina olen rahul igal juhul.

* Ses mõttes on Tartu väike koht ka – piisavalt väike, et oleks kerge bändiliikmete nappus, aga samas saavad kõik asjad tehtud.

HENRY: Tegelikult ma Mortferuse tegingi üldse selle ideega, et kuna tekkis juba olukord, kus kõik bändid olid omavahel täiesti kokku sulanud ja kuskil oma sõpruskonnaga live’i teha oleks olnud niimoodi, et kui uus bänd tuleb peale, kõnnib üks-kaks inimest lavalt minema ja tulevad teised samapalju asemele. Mõte oli saada täiesti uued inimesed siia. Aga noh, mis seal ikka. Tuleb välja, et ei õnnestu selline asi üldiselt.

OTTO: Suht isegi õnnestus.

HENRY: Jah, selles suhtes, et Pets on üsna uus nägu ja Artur on täiesti teisest Eesti otsast… Noh, nagunii tuleb varsti välja, et ta on ka kurat teab mis Tartu bändis mänginud.

* Kuidas praegune koosseis toiminud on?

HENRY: Lood vajavad lihtsalt harjutamist väga palju. Meil on praegu natukene liiga lühike kava. Me tegeleme sellega, et saaks lugusid juurde. Ja eks õppimine võtabki aega tegelikult. Et koosseisus midagi valesti oleks, seda ma küll ei tahaks ütelda. Minu arust tuleb täitsa hästi välja.

ARTUR: Mina näen probleemina ainult seda, et ma ei jõua kooli kõrvalt nii palju bändiga tegeleda, et lugusid ise kirjutada. Lugude õppimine on ka pisut tagaplaanile jäänud.

* Teil on praeguseks seljataga kaks esinemist?

HENRY: Jaa, need tulid kohe üksteise otsa. Esinemine 29. oktoobril Tartus klubis Trehv oli meil juba vähemalt kuu aega ette plaanitud. Ja siis ühel hommikul, kui ma kümkapi juures Walterit avasin, tuli sõnum, et „kuule, kohe helistatakse sulle, tuleb live’i pakkumine.“ Helistatigi natuke hiljem ja öeldi, et Tapperis on kontsert tulemas. Okei, mis seal ikka, rääkisin siis kõigiga läbi ja tuligi kohe 28. oktoobril Tapperis esinemine [koos Itku, Monstera ja Syrcityga]. Minu arust väga hea elamus oli.

* Kuidas esinemised õnnestusid?

ARTUR: Piisavalt.

HENRY: Esimeste live’ide jaoks küll.

RONK: See oli hea, et Tapperis kõik kuulsid ennast, heli oli väga hea.

HENRY: Aga Trehvis oli küll sound lihtsalt kohutav.

RONK: Kuna mina ei jõudnud veel soundchecki ka too päev, siis oli suht raske.

HENRY: Tapperis oli selline tore lugu, et me olime esimesed ja publikut oli tegelikult terve ürituse vältel oli väga vähe. Lava ees moshis täpselt kolm tüüpi ja neist kõiki ma teadsin. Aga samas Trehvis järgmisel päeval oli juba rahvast rohkem. Olime vist ainuke bänd, kellel moshpit oli. Success!

* Mis bändidega ideaalis koos tuuritada tahaksite?

HENRY: Sellest on vast natuke vara veel praegu rääkida, ma arvan. Aga kui üldse, siis ikkagi Norra black metal bändidega. Sellega sulaks hästi kokku. Põhiline asi, mis ma kuulan, ongi Norra black. Ja muidugi Tartu sõpruskonna bändidega, kes iganes meil siin ka on.

* Praegu teil veel lindistamisplaane pole?

HENRY: Sellega väga ei hakkaks kiirustama. Isegi, kui me teeme midagi, siis ma arvan, et mingit stuudiot me rentima ei hakka. Pigem näitame seda, et me teemegi head kraami ja lindistus ei mängi siin olulist rolli. Et minu arust võib selle iga asjaga linti võtta, peaasi, et on arusaadav. Nagu black metal ikka.

* Kuidas viljelete black metali elustiili väljaspool bändi?

HENRY: Elustiili? Eeheh… Ma ei ütleks, et see nüüd väga black metal oleks väljaspool… Ega kodus verd ei rüüpa jah.

OTTO: Inimesi ei ohverda.

PETS: Vabal ajal põletame kirikuid.

HENRY: Karvased nagu karvased ikka. Joome õlut ja vahime ringi. Ise käin ka mõõgavõitlustreeningutel. Olen siin kuskil aasta jagu tegelenud sellega. Täisturvis on seljas ja võitleme terasest mõõkadega. Midagi keerulist ei ole seal, lihtsalt vastasele peksa anda. Areng on juba kindlasti tunda.

* Päevakohane küsimus – esinete 8. detsembril Tallinnas klubis Tapper koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga. Mida lubate publikule?

HENRY: Lubada tahaks verd ja palju verd, aga see on nagu publiku enda asi rohkem. Aga meie lubame kindlasti suurepärast live’i ja nii mõndagi purunenud kuulmekilet.

* Nii et rahvas võiks sinna tulla erinevate külm- ja tulirelvadega?

HENRY: Noo… Põhimõtteliselt ei ole just väga hea plaan, aga verd saab tekitada ka moshpitis.

ARTUR: Vastu põrandat.

HENRY: Jah, vastu põrandat, vastu üksteist, mõni kolp murda, mõni kael… Ei oleks üldse vastu. Jah. See, kui hea live on, sõltub eelkõige publikust, kes seda hindab. Meie anname endast maksimumi.

Vaata bändi kohta ka: mortferus.surnuaed.net

Küsitles ja kirja pani Galil.

Sanitar, Kojamees ja Surnumatja

Septembrikuu algas minu jaoks kirjeldamatult õõvastavalt, sõnulseletamatult segaselt, mõistusega hoomamatult. Ei tea isegi päris täpselt, mis minuga juhtus sel esimesel sügise nädalavahetusel, pole ma isegi kindel, et see kõik reaalne oli, et ma päriselt üldse neid sündmusi läbi elasin aga ometi on see kõik siiani nii selgelt meeles…

Mingi seletamatu sund nõudis laupäeva hommikul vara mind Tallinnas oma soojast sängist tõusma, lõhkuma mu iganädalavahetuse rutiini ja ründama juba kell seitse kohvikannu, mille ma ka röövli kombel tühjaks riisusin. Südame kloppides täiendasin kiirustavalt oma kõhtu mõne lusikatäie pudruollusega ning mu käed, justkui nõiduse väel, hakkasid täitma mu märssi arusaamatute hilpudega, põhimõtteliselt vaid kilekeep, miski kampsun ja magamiskott suruti mu enese poolt pagasisse ning üleloomulik jõud viis mind kodust eemale… tundmatusse.

Ma lihtsalt sõitsin kuhugi suunas, vist Lõuna-Eesti poole, sest vahetevahel vilksatasid mu ümber tuttava moega kohad. Autos mu kõrvale ja taha olid tekkinud mingid olendid… vist inimesed? Aga ma ei olnud kindel. Midagi kahtlast oli neis, nii nagu kõiges mu ümber. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida paratamatusega, et ma lihtsalt PEAN need hingelised viima kuhugi… aga kuhu? Ja üldse, mis minuga toimub, küsisin enda peas. Aga pääsu polnud, ma ei olnud enam iseenda peremees ja pidin laskma sellel päeval minna nii nagu saatus nõudis.

Möödusid Ravila hullumaja – zombilikud patsiendid ümberringi kakerdamas ja võikalt irvitades värsket verd lootmas, edasi Adavere bistroo, kauplus ja bensujaam, mis kõik ühiseks konserviks sulanud, klientideks vaid mõrtsuka välimusega tunkedes maamehed… Tartu vangla oma võikas lillas rüüs, kuhu endised retsidivistidest kliendid praegustele kahtlaseid pakke viivad… need on vaid killukesed mu kahjustada saanud mälumosaiigis aga andsid aimu mu suunast. Või noh, meie suunast, sest tahavaatepeeglisse pilku heites nägin endiselt kahtlaseid kogusid, irvitades vahtisid nad mulle vastu ja tegid silma, kui neile oma kõleda pilgu viskasin.

Ja siis suunas auto nagu iseenesest meid kuhugi metsateele, kuhugi hullumeelsusesse, kohta, kus õud ja kaosetormid üheks saavad. Võimsalt suursuguse samblasse kasvanud kivimüüri vahelt tuli sisse keerata, et tähistada mu teekonna sihtkohta. Kurjakuulutav Saarjärv, mis paljudele saatuslikuks saanud, kuhu nii mõnigi õnnetu oma märja haua leidnud. „Lohutuseks“ sain muidugi teada, et need õnnetud siiamaani järve ümbruses uitamas käivat ja oma mädases koleduses või hallis haldjalikkuses üha uusi ohvreid järve embusesse meelitavat. Ma tõesti ei tea, miks küll selline „lohutus“ mu meeli rahulikumaks ei teinud. Igatahes oli sinna juba päris korralik hulk igasuguseid inimeste sarnaseid olendeid kogunenud ja ma mõistsin, et siin hakkab juhtuma.

Vist sattusin mingisuguse kadunud hingede rituaalsele tseremooniale, millelegi, millel teispoolsusega palju rohkem pistmist, kui selle reaalsusega, millega seni nii mugavalt harjunud olen olnud. Kust nad kõik küll välja on tulnud? Kas tõesti Saarjärvest? Ja miks? Ja miks mina siia nõiduslikkule simmanile sattusin? Ju siis oli vaja. Keegi tõi mulle pidevalt ette mingeid müstilisi vedelikke, mida ma tarbima pidin, sest kes teab, mis keeldumisega kaasnenuks. Irvitades lämisesid kõik mu ümber ja mõned olendid ka minuga, aga ma ei mõistnud seda keelt, kuigi ise rääkida püüdes avastasin, et ka minu suust tuleb täpselt samasugune lämin. Ma ei saanud ise endastki enam aru. Taipasin, et on tuttavaidki nägusid, kust ja mismoodi, sellest polnud aimugi. Mu rännukaaslased osutusid hoopis sanitariks, kojameheks ja surnumatjaks, kõik kolm olid jäänud pimedaks, neil oli silmad peast välja kraabitud, ise olid nad näost valged, vaid olematutest silmakoobastest voolas must veri. Ja need võikad helid, mida nad tootsid tegid mu keha kiduraks ja hinge vettinuks. Vastikud ebardid rögisesid ebamaise mürina saatel. Mäda pritsis mulle näkku.

Nii nagu nad end ilmutasid, nad ka kadusid, sama äkki, haihtusid. Ja asemele tuli pikk ja kurjusest pakatav võhkadega koljat koos oma jüngritega – justkui Chthulu saadik maailma lõpust – üritades kõigilt, kes käeulatusse sattusid, südame rinnust rebida. Nähtavasti mädast ja verest segatud oranzhikas särgihilp seljas andis aimu, kuhu ta oma südameveriseid käsi pühkima hakkaks…

Joogid ja Söögid

Hirmu ja iivelduse saatel üritasin leida väljapääsu sellest õudusest, aga mind ei lastud minema. Toodi vaid seda imelikku vedelikku juurde ja justkui teades mu näljatundest – mingeid veidraid seeni. Ma sõin, sest midagi muud ei olnud. Sest mäda, verd ja haisvat rohelist ollust ma ikka veel ei tahtnud.

Pea käis ringi, tahtsin, et see lõppeks aga ei… see polnud veel isegi mitte algus. Kukkusin ja tõustes tardusin tahtmatult paigale. Mingid hullunud alasti kehad loivasid välja veest, teised jällegi vajusid sinna, justkui nõidusliku väega marsiti niiviisi edasi tagasi. Proovisin taganeda aga ei olnud pääsu.

Olendid läksid üha võikamaks, aina õõvastavamaks. Uinuvast kaevust ronisid jubedate ürghäälte saatel välja vist sinna kunagi uppunud karjased. Määrdunud, mudased, täis vihkamist ja surmaiha, tulvil soovi uputada kord viimnegi hing sinna samma, kust nad ise tulevad. Külmavärinate saatel pidin taluma seda meeletut kaikahoopide laviini, kapuutsiga kerjuseürti varjunud kurjuse otse kõrva valatud röökimisi, pingutusest kiunuvaid okastraate…

Kuigi karjased pikapeale oma haisvasse kaevu tagasi ronisid, ei jäetud mind ikka rahule. Kohe oli platsis salk ammusurnud ülestõusjaid, endisi rüütleid, kes ronkade parve kõrvulukustava krooksumise saatel kõigist kohalviibinuist oma ammuunustatud kurjusega, võitlemata jäänud lahingukavatsustega üle astusid. Lihatud, aastasadade vanuse verekorba all krigisevad, silmeis härmatis nad tulid ja vehkisid oma roostes mõõkadega, üleloomulike seni tundmatute lahingrelvadega. Kummalisel kombel tundus mulle, et nende rüütlite eesratsu oli alles ennem olnud tühjade silmakoobastega kojamees, kes mulle ka mu teekonnal juba peeglisse oli irvitanud. Mis siin ometi toimub? See küsimus vasardas mu peas, mu meeltes…

Edasi läks rahulikumaks, isegi liiga rahulikuks. Hakkasin vist oma saatusega leppima, et jah, siit ma niikuinii ei pääse, siia Saarjärve põhja ma vajun, või sinna karjaste mädakaevu, või koos ülestõusnud vikerlaste poolt püstitatud teiba otsa pead puhkama… Võibolla oli minu kehas ja meeltes lõpuks ka need kahtlased vedelikud ja metsaannid võimusele pääsenud ning mu vastupanuvõime lõplikult hävitanud. Jäi leppimine. Hetkelise vaikuse purustas massiivne mühin ja kohin, tekkis sünge udu ja välja ilmusid hallid sootulukesed ja judinaid tekitavad kogud, kes aegajalt marduse kombel kriunusid. Nende surma ennustav hääl kajas üle kogu Saarjärve ning uimastav udu uputas mind. Ma kadusin, haihtusin, ma ei tea, kuhu nad mu viisid. See vist oligi lõpuks see paratamatus, millega juba ammu olin leppinud. See oli lõpp.

Üllataval kombel avasin ma siiski hommikul silmad. Siiski! Kas tõesti oli see kõik üks suur sürrealistlik uni olnud? End valusalt liigutades ja vaevaliselt püsti ajades astusin pooleldi äranäritud kärbseseene peale. Ei… see ei saanud olla uni, see oli ikkagi reaalsus. Aga vähemalt ma pääsesin sellest õudusest… vähemalt hetkeks, vähemalt ma loodan nii.

Aeg läheneb jõudsalt keskpäevale, külm õlu oma kurvale lõpule ning kusagil hoomamatus kõrguses siristab keegi kaheksakümnedate popmuusik kahtlaselt plekisel toonil oma armastatule serenaadi. Istun Pärnus, Port Arturi esimesel korrusel ning põrnitsen äsja taskust lauale poetatud mündikuhja mille Piletilevi näitsik mulle pool tunnikest tagasi koos Hard Rock Laagri festivalipassiga letile ladus. Hea sorteerimise korral saaks siit veel päris mitu õlut aga selleks ei ole enam piisavalt aega sest liin 358, mille pilet mu püksitaskust välja turritab, nõuab peatset kohalolu bussijaamas.

Korraliku kodanikuna fooris rohelist mehikest oodates liigub silm mööda bussi ootavat rahvast kelle hulgast tulevased festivalikülalised erilise pingutuseta üles võib leida. Meeste vohav karvakasv pea- ning lõuapiirkonnas ja nende kaaslannade kirev värvibukett milles domineerib reeglina helesinine.. ptüi.. ma tahtsin öelda must, annavad üsna selgelt aimu millised kaaskodanikud täna ilmselgelt Vana-Vigala suunas tüürivad.

Üle tee jõudnuna toetan oma pagasi mõneks minutiks pingile ja ei möödu eriti kaua kui kostab küsimus: „Excuse me, do you speak english?“ Lätlastest paarike ei ole täiesti kindel millisele sõiduvahendile nad minema peavad ja mis tähtsam, millal nad seda tegema peavad. Tulevase bussinaabriga koos saab neile seda agaralt selgitatud ning varsti võibki sõit alata.

Tee Vana-Vigalasse möödub meeldivas seltskonnas ja õlleselt, täpselt nii nagu planeeritud. Orienteeruvalt kella ühe paiku seisame Vana-Vigala peatuses kust algab kerge jalgsimatk festivalialale. Vaatamata bussis valitsenud kohutavale lämbusele on inimesed reipad ning tatsavad üksmeelselt kergelt õllesel sammul vapralt edasi.

Festivalialale jõudes ootab ees üllatus, piletisaba lookleb kena mustava viiruna meie ees ning lootust lähima poole tunniga end sellest läbi närida kustub üsnagi kiiresti. Avan uue õlle ja liigun teosammul edasi, ükskord võidame me nii kui nii. Läbi tihniku on kuulda esimeste bändide soundcheck’i mis tekitab hea tunde. Festival on alles ees.

Pikema ootamise järel õnnestub omandada nii festivali kui ka telklaagri käepael ning seejärel saab juba südamerahus poodi järgmise kuuspaki järele kõmpida. Kell on alles relatiivselt vähe mis tähendab, et nii mõnigi pint kaotab enne esimesi bände oma elu. Vahepeal õnnestub tutvuda veel nii mõnegi noore ja huvitava inimesega, neetult mõnus seltskond on end siia kokku vedanud ja kõik tunnevad, et see nädalavahetus tõotab tulla tõeliselt hea.

Nii kahju kui mul sellest ka ei ole vedelen ma Ketikoerte lavalemineku ajal alles telklas, hoides telgikohta kaugelt põhjarannikult saabuvaile tööinimestele kuid õnneks on poiste heli piisav ning ilma jään vaid lavašõust. Vahepeal saabub mees, õlal kast Sinebrychoff’i Long Drink’i, maandub mu lähedal ja hakkab telki üles sättima. Teeme tutvust, tuleb välja, et ta saabus just lennukiga Norrast. Tundub pagana tore tüüp olevat ja edasi joome juba koos.

Aeg kulus kiiresti, õlu kiiremini ning laval jõudsid ära käia nii Emerald kui Ceremonial Perfection. Taaskordselt suutsin tabada vaid mõned pilgud lavalt kuid meeldis see mida nägin. Noored vihased mehed.. okei, oleks ehk vihasemad võinud veidike olla aga see on juba norimine. Algus oli igatahes hea. Edasi peale läinud poolakate Thy Disease oli juba tunduvalt kurjem ja tummisem kraam (maitse asi kah nagu öeldakse) kuid minu vaieldamatuks lemmikuks osutus siiski vana hea soomlaste Moonsorrow mille esinemise ajal suutsin oma kaela meeldivalt karbonaadiks raputada.

Nihilistikrypt, Mnemic ja Herald tundusid kõik olevat tasemel kuid kahjuks said seekord reisiväsimus, nälg ja palavus minust võitu. Nende esinemiste ajal tegelesin Tapperi poolt pakutava toitlustuse ja jõe uurimisega, kogusin jõudu õhtu peaesineja nautimiseks.

Kurjalt kiiresti saabunud kesköötunnil ilmus lavale veelgi kurjem Napalm Death ning võib öelda, et oli ootamist väärt. Inimesed kes mind tunnevad teavad, et üldiselt kipun ma igasuguseid kahtlase väärtusega mitte just väga mainstream esinejaid tunduvalt rohkem soosima aga Napalm Death oli tõesti tasemel. Ropult lämbesse suveöösse paiskus selliseid pahvakaid noodisodi, et isegi need kes olid suurest kuumusest ja ohtralt tarbitud joogist juba kergelt abitus seisundis võtsid uuesti jalad alla ning üritasid kaasa elada. Hiline aeg tegi muidugi oma töö ja oma osa oli selles ka neetud kuumusel mis hetkekski alla ei andnud.. Napalm tuli aga seisundist auga välja. Pidu hakkas saavutama õigeid tuure.

Saabus öö, algasid seks, poks, murumängud ja Eero otsimine. Neetud Eero… Kellel õnnestus sai veel midagi Rocki märgiga tähistatud telgist hambaalla (siinjuures tervitused kenale telgineiule kes suutis mulle veel midagi söögilaadset välja võluda.) Öös toimus asju kuid on raske öelda mida täpselt, õhkkond oli igatahes sõbralik. Suutsin vähemalt tosinal inimesel varvastel tallata ning muid ebaviisakusi korda saata kuid keegi ei pannud seda pahaks. Millalgi saabus telk ja paar tundi und, algas uus päev.

Teine päev

Hommik tõi õhkõrna vahelduse raiuvale kuumusele aga see püsis nii lühikest aega, et unesegase peaga võis seda ka lihtsalt heaks unenäoks pidada. Kõik veega täidetud taara osutus meeldivalt leigeks kuid ei seganud keha vedelikuprotsendi täiendamist karvavõrdki. Rõõmsat röökimist kostis ka telkla kõige kaugematsest nurkadest millest võib järeldada, et inimeste tuju oli endiselt hea.

Surnuks magatud käsi teatas samuti rõõmsalt, et tema taarat ei hoia, vähemalt järgmise paari tunni jooksul. Tuli leida alternatiiv mida pakkus hämmastaval kombel väike, mitte veel päikese poolt kuumaks köetud lauake, välikohvikus mis asus otse üle tee Vana-Vigala poe juurest. Tellitud seljanka maitses hästi ja kaaslanna poolt korraldatud kestvussöömine pakkus põnevat vaheldust läbi heki poeukse piilumisele, mille avanemiseni oli jäänud veel tubli tunnike. Hommiku edenedes hakkas ilmuma ka teisi kestvussööjaid kes pakkusid vähemalt lauas lõbusat seltsi ning samuti mõned lauakaaslase sõbranna poolt “tõelisteks meesteks” tembeldatud isendid kel esines tõsiseid raskusi Maa gravitatsioonimõjude kompenseerimisega kuid kes vaatamata sellele uljalt kausi tühjendasid ja seejärel sujuva liigutusega pingilt maha prantsatasid.

Poe avamisega saabunust ei ole midagi pikalt muljetada, sest see “Balti-kett” mis järgmise 20 minuti jooksul tekkis rääkis enda eest ise. Kell oli vähe, alkoholi ei müüdud ja karastusjoogid ning kõik mis hamba alla karjudes vastu ei hakanud läks müügiks. Järjekord venis kui tatt külmal aknaklaasil ning võin kätt südamele pannes öelda, et asi ei läinud paranemise suunas ka järgnevatel tundidel.

Keha kinnitatud, vaim värskendatud ja põis tühjendatud jõudsime me rõõmsalt või siis ka mitte nii rõõmsalt umbes kella kümneks tagasi telklasse, just parajaks ajaks, et piiluda mehe- ja naisepoegade rammukatsumist kiviheitevõistluses. Osavõtumaks, pudel õlut, tundus olevat vähemalt sellel hommikul defitsiit kuigi leidus ka kavalpäid kes tasusid isegi klaastaaras (klaastaara oli siis telklas ametlikult keelatud.) Umbes 15 kilogrammine kivimürakas lendas vastavalt pohmeluseastmele ning varasemale treeningule piisavalt edukalt, et kuulutada hiljem välja nii nais kui meesvõitja, seega võib lugeda ürituse kordaläinuks. Väidetavalt toimus Rock lava ees ka heviaeroobika kuid kahjuks sai seda vaid vilksamisi põõsast piilutud, palav oli.

Niimoodi tiksudes oli kell märkamatult keskpäeva jõudnud ning Rock lavale astus Tolmunud Mesipuu mille sooritus laval jättis täiesti tuimaks (ütleks isegi külmaks aga pagana palav oli.) Ma ei saa öelda, et sellel projektil otseselt midagi viga oleks olnud aga ilmselt sattusid kõik tegurid nende vastu olema, kerge pohmakas, palav loiuks tegev keskpäevane päike ning üldine mitte just sedasorti muusikat resoneeriv peakuju. Esinesid julgelt ära, au ja kiitus neile selle eest, ehk läheb edaspidi paremini.

Järgmisena Jack laval peale läinud Necro Strike feat. Üllar oli juba teisest puust esinemine. Energiat õhkus lavalaudatelt juba enne esinemist kui roosas hommikumantlis karge vuntsiga mees aegajalt lavatagant säärt välgutamas käis. Esinemise alguses lastud mõnus umptsa-umptsa tekitas tunde, et juba, juba olengi Õllesummeril aga siiki ei, massiline karvastemeri kainestas otsekohe ning sundis haarama järgmise joogi järele. Ja siis nad tulid. Siin ei olegi midagi muud öelda, mehed kasutasid mõnusaid tögavaid vaheklippe, et erinevad lood mõnusalt seeditavaks ühepajaroaks liita ning lavašõu oli igati tasemele. Vaene Üllar sai selle esinemise käigus piisavalt nii vaimse kui füüsilise mõnituse osaliseks ja.. mida sa oskad veel tahta. Twelve points, Necro Strike.

Necro Strike kuulatud loovisin tasapisi pealava ette ning kell kaks peale läinud Catafalc sundis mind kuumusele vaatamata kaelalihaseid pingutama. Vihased mehed laval panid rahva liikuma, raske on öelda mis toimus tagaridades, sest olin haaratud eespool lakaviskamisega kuid arvestades neid vokaalseid saavutusi mis kostsid nii lavalt kui ka selle kaugemast ümbrusest võin eeldada, et inimesed nautisid hetke täiel rinnal. Aegajalt lavalt lennanud nänn leidis kindlasti hea kodu, sest vähemalt üks näitsik minust eespool kaotas millegi püüdmise käigus vähemalt enda kui ka mitte oma kaaslase joogi. Õnnestunud esinemine vaatamata mitte nii meelitavatele välioludele.

Aeg oli paras kergeks ringivaatamiseks ning jahutuseks, sest Jack laval valmistus esinema Kurjam. Ärge nüüd valesti aru saage, Kurjam ei ole absoluutselt halb punt ja nagu hiljem kuulda oli ei olnud ka nende esitus halb, lihtsalt isiklik muusikaeelistus suunas mind järgneva kahe bändi ajaks päikese kurja kiirguse käest varjulisemaid paiku otsima ning eelneva üle muljetama. Isiklik vabandus ka Axegressori poiste ees, sest kõike lihtsalt ei jõua ja millagi teed vastavalt oma hetkelisele emotsionaalsele seisundile mõned ebameeldivad otsused. Kuulsin poolekõrvaga mõlemat punti aga erilist emotsiooni ei tekkinud, Catafalc ja Necro Strike olid ilmselt liiga värskelt meeles veel.

Kasutan nüüd seda hetkelist vahepala vingumiseks. Justament, vingun asjade üle mille üle ei tasuks ehk vinguda aga vingumist väärt on nad siiski. Esiteks see neetud toitlustus (siiani asi mis paistab olevat universaalselt festivalikülastajatel pinnuks silmas.) Toit oli olemas, kuni teatud hetkeni. Kõik saavad aru, et suure nõudluse korral tekivad kitsikused aga festivalile ainult kaks toidutelki!? Hullumeelsus ma ütlen. Vahepeal nendes venivates järjekordades tuli mõte, et peaks saapanöörist, haaknõelast ja telgivaiast endale õnge tegema, et midagi süüa saada. Järjekorra lõppu jõudes ja tühja panni jõllitades süvenes tunne veelgi.. Vabandage väga aga toitlustus imes, lurinal.

Teiseks need kurikuulsad ujumiskohad festivalialal. Sai sõpradega esimesel päeval ennast jahutuseks kastma mindud, hüpet tehtud ja isegi jalg kergelt millegi vastu põhjas fileeritud. Seisime siis seal tilkuvate karvaste tolgustena kaldal, märjad trussikud jalas ja haisvad sokid näpus kui ilmus turvamees kes ütles täiesti rahulikul häälel: “Siin on ujumine keelatud, sest põhjas leidub igasugust head ja paremat..” Tore teada seltsimees aga mis meil sellest enam kasu on. Desinfitseerisin jala šotlasega, otsisin paari uusi sokke ja elu läks edasi. Hiljem tekkis sinna õnneks piirdenöör kuid kurjad keeled räägivad, et (kiirabi sai seal päris mitmel korral nähtud) nii mõnigi mees lõikus seal end tugevalt. Eks ta oma lollus ole aga 37.- Eesti Uue Raha eest võiks keegi meid meie endi eest natuke rohkem kaitsta.

Kolmas murelaps oli vesi, seesama mis seisis suurte tünnidega telkimisala kõrval või õigemini selle puudumine teise päeva õhtul. Sellise ilmaga oleks muidugi kaval olnud telklasse vähemalt 5L janukustutuspreparaati varuda aga kahjuks ei tule sellised asjad alati meelde. Tünnid olid õhtul aga tilgatud, kuumus röögatu ja ainuke vesi mis veel saada oli maksis selle elundi hinna millega teda hiljem kehast välja filtreerida vaja oleks olnud. Ma tean, et puhas vesi on maailmas probleemiks ja kõik see muu ökoloogia aga Eesti Vabariigis on isegi vaatamata Keskerakonna pingutustele teda kontrolli alla hoida sõber Puhas Vesi veel relatiivselt odav ühiskonnanähtus. Järgmine kord paluks tünne ilmale vastavalt, sest isegi suure januga ei ole ma nii kindel, et soovin jõest endale mõne maksaamööbi ammutada.

Rõõmsamal toonil jätkamiseks võib aga öelda, et nüüd oli Jack laval Ukrainast pärit kooslus nimega Semargl ning nende parasjagu tantsusegune programm mustast metallist ja sinnajuurde absoluutselt sobivatest kärisevhäälsetest ülekutsetest tantsida muutis tuju kohe täitsa heaks. Poiste programm oli vägagi nauditav ning solisti valgeksvõõbatud peanupp mis laval järjepidevalt servast serva põrkas tekitasid tunde, et võiks avada järgmise õlle ja visata näppu aga päädis see kõik hoopis mõnusa lakaviibutamisega artisti suunas. Kas keegi ka tõsisemalt tantsusammu astuma hakkas jäi arusaamatuks, lava ees oli liikumine siiski täiesti olemas. Tõsiselt nalja teha ja teha nalja muusikastiili üle mille fännid ei ole just kõige leebem rahvas on saavutus omaette.

Suurel laval esinev lätlaste Sanctimony oli väärt üritus mis meenutas sünget rokki mis oleks kui korraks kerge metalse varjundi saavutanud. Pani inimesed õõtsuma ja veidi ehk isegi liiga palju, sest mingil ajamomendil otsustas osa seltskonnast lava ees luigelikult graatsiliste liigutustega oma purjus sõprade ning asjast mitte just nii väga vaimustunud kaaskodanike otsa vaaruma hakata. (Kas see nüüd oli mingi ebamäärane variant mitte õnnestunud circle-pit’ist või mitte jääb igaühe enda otsustada) Bänd mängis aga vapralt ja peale neid Jack laval esinema asunud Revolver jäi vähemalt minu jaoks rohkem pingi, õlle ja seltskonnaürituseks kui muusikaelamuseks.

Ma võiksin nüüd kiita kui ägedad olid Rotting Christ ja Zorg aga ma ei tee seda. Ma ei tee seda selle pärast, et kõik teavad, et Rotting Christ ja Zorg on ägedad ning nad olid ägedad ka HRL 2011 ajal. Metsatöll osutus Metsatölluks (Ülla-Ülla!) Kellele meeldib, sellele meeldib. Uued lood on rahulikumad ning üldse, Metsatöll on selline bänd mis ei vaja enam erilist tutvustamist. Kaasaelajaid jagus neile niigi piisavalt.

Forgotten Sunrise’i lavalemineku ajaks teadsin ma juba selgelt, et üritused jõudu My Dying Bride’i esinemiseni kokku hoida luhtuvad. Forgotten Sunrise on vähemalt minu jaoks selline omandatud maitse mille helipilt suudab mind isegi kõige loiumast olekust ärksaks muuta. Võibolla on see Andersi energeetiline laval sebimine, võibolla need mõnusad sündihelid aga tulemus on üks, Forgotten on bänd mida peab lava ees nautima. Šõu oli uhke, suitsumasin sai vatti ja juba kergelt pimedamaks läinud välistingimused aitasid valgustehnikale ainult kaasa. Spoilerina võin öelda, et Forgotten Sunrise oli minu jaoks selle õhtu nael, sest isegi järgnev My Dying Bride (olen teada tuntud MDB austaja) keda ma oma silmaga Eestis näha enam suurt ei lootnudki ei suutnud sellist emotsiooni tekitada.

Väljas on suveöö, taevas on horisondil õrnroosa ja lavale astub My Dying Bride. Tõsised tegijad tõsisele publikule, klass omaette. Laval toimuv oli hästi kordineeritud ning kogu šõu jättis ääretult professionaalse mulje, tasemel valgustus tekitas lugudele omaette kihi. Kahju ainult, et nad nii hiljaks jäid.. Publik oli palavast päevast väsinud, vaatamata sellele elati kaasa, nii kuis keegi jaksas. Aeglane rõhuv muusika ja sellega kooskõlas tukkuv loodus on muidugi asi mida lihtsalt ei saa nägemata jätta ning ütleme nii, et ei olnud enam paremat momenti selleks, et võtta oma armsamal ümbert kinni ja nautida ühe hea festivali lõppu.

Kontsert sai läbi aga paljude jaoks oli õhtu veel noor. Läbi voogava inimmassi telkla poole teed otsides kohtasin tuttavaid nägusid. Väike puhkus, märjuke ning võeti veel mida öölt võtta andis. Vastu hommikut leidsin telgi, keegi norskas seal aga see ei seganud enam. Saabus mingi ähmane periood ning siis hommik.

Kolmas päev

HRL oli selleks korraks jälle läbi. Kes pakib telki, kellel kiiret ei ole võtab sõpradega koos veel mõned õlled aga üldine õhk reedab kurbuse ja mineku hõngu. Otsitakse öösel kadumaläinud kaaslasi ning rõõmustatakse nende elusalt leidmise üle, süüakse toitlustustelgi juures vahtplasttopsist punast ollust mis pidavat seljanka olema ja lubatakse enam mitte kunagi juua. Üleüldine kordaminek, kahesõnaga. Pakin samuti oma asjad kokku, võtan mõned lonksud šotlast ja sõprade lahkusest ka ühe õlle ning asun teele. Ehk järgmine aasta jälle, kurat seda teab.. Elame, näeme.

Pean kahetsusega tõdema, et unustasin ära meie fotograafiat harrastavad inimesed, seega jäi pildikarp kaasa võtmata. Minu mobiilikaamera osutus ürituse omapärase valgustuse tõttu pea sama kasutuks kui Eesti võrdõiguslikkuse volinik ja nii peangi tänast rooga pakkuma ilma kastmeta (loputada alla ohtra õllega, kui kuivaks jääb).

Mis valgustusse puutub, siis seekord oli lavale toodud 4 värvilist valgustoru. Need olid asetatud poolkaarekujuliselt lava taha püsti ja kogu värvidemäng oli puldist juhitav. Peab nentima, et sellises konfiguratsioonis oli valgus täitsa meeldiv ja lava mõjus tegelikkusest kordades suuremana. Samas eestvalgustus jättis pisut soovida ja nii jäi laval toimuv suuresti varjude mänguks.

Chaotic Dimension

Esimesena seadis end LED-torude vahele Chaotic Dimension. Tegemist on noore tegijaga Pärnust, kes esitas oma 24 tollisel Samsungi monitoril korraliku valiku tantsulugusid, mis MinuRuumi lehel on sildistatud kui Experimental/Psychedelic/Other. Kuna päriselt sellist muusikastiili nagu Other pole olemas, liigitaks ma asja pigem kui Progressive Trance/Electronica.

Kuna tegelikkuses pole sellist stiili nagu Trance/Electronica ka olemas, siis liigitage ise, kuidas tahate. Aga asi oli kuulatav, jala pani tatsuma küll. Erinevalt mitmetest teistest arvutimuusikutest oli Chaotic Dimension kursis ka sõnaga “esitus” ja ilmselgelt ei tegelenud kogu ürituse Solitaire’i mängimise või emaili tšekkimisega (või kui ta seda siiski tegi, siis üsnagi rütmikalt).

Mulje oli hea ja Chaotic’ut kuulaks laval teist ja kolmandatki korda. Veider, et teda ainult n-ö gooti üritustel näha on olnud. Antud projekt oleks väga teretulnud ka teistel alternatiivtantsumuusika üritustel, mis Eestis toimuvad. Selle jaoks oleks soovitav muidugi oma tehnika seadistada selliselt, et kogu seti saaks esitada sujuvate üleminekutega ühes voos.

Forgotten Sunrise

Mõnikümmend minutit peale seda, kui eemaldati lavalt Samsungi monitor ja lülitati sisse laser, emiteeris esimesed noodid selle aasta Hard Rock Laagri eelpeaesineja Forgotten Sunrise.

Kuigi varakevadel, mil üritus välja kuulutati, lubati naiivselt uut plaati ja vingeid visuaale, jäid need seekord siiski tulemata. See-eest oli aga kontsert üks paremaid. Esitati nii vanu kui ka uusi lugusid, kahtlemata millest nii mõnedki bändi hittide nimekirja rändavad.

Jätkus nii power‘it kui atmosfääri, keerulisi meloodilisi konstruktsioone, omapäraseid tekstuure ja laulusõnu, mis tõenäoliselt iga asimovliku tehisintellekti orbiidile saadaks. Ühesõnaga kõike mida Forgottenil oodanud olekski. Üllatas ainult, et see suudeti pakkida väikese Rockstarsi seinte vahele.

Jään ootama suurt ja vinget HRL’i eelpeaesinemist. :)

Hocico

Viimasena astus üles peaesineja Hocico – põhjus, miks inimesed olid nõus maksma suhteliselt soolast hinda pühapäevase ürituse eest. Kui aus olla, siis mind huvitasid pigem kaks esimest bändi, kuna plaadimasinast kuulates pole Hocico mulle kunagi eriti kirglikke emotsioone tekitanud.

Lavaline esituses oli aga suurepärane ja muusika oli väga kõva. Mängiti pikalt, rahvas ei paistnud väsivat. Õhtut kroonis Andersi (Forgotten Sunrise) külalisesinemine ja Hocico sündimehe üritus stage dive‘i alal. Kuna üritus oli vanusepiiranguta, siis publiku esimesed read just parimat kandepinda ei pakkunud.

Kokkuvõtteks

Andersi korraldatud üritused on oma korralduselt peajagu üle (näiteks) enamikest tavapärastest Eestis toimuvatest metalkontserditest. Ei unustata õlle kõrvale pakkuda kontserdielamust, hoolimata ilmselgelt piiratud rahalistest võimalustest. Kui tarvis, siis kohandatakse ka Rockstarsi lava selliselt, et maailmanimed sellel naeruväärsed välja ei näe ja väga meeldejääva esinemise korraldavad. Samuti ei ole nendel üritustel filler‘it, vaid kõik bändid on väärt nii kuulamist kui vaatamist.

Vanusepiiranguta ja üsnagi varajane üritus sobis ka üle pika aja hästi. Kuna kuulutati välja ürituse kindel lõpuaeg, siis juba esimese bändi ajaks oli kohal märkimisväärne arv inimesi, kes tahtsid peost maksimumi võtta. Tavaliselt kipub esimene bänd ikka tühjale saalile esinema ja viimane bänd esineb karjale purjus inimestele, kes seni kontserdi kuulamise asemel ennast kodus kangemaga tankinud.

Igatahes jääme ootama uusi üritusi samast sarjast ja Forgotten Sunrise’iga kohtume juba sel laupäeval Vana-Vigalas ;)

Kribas: Cly/Suva
Toimetas: Mary-Jane

Thou Shell of Death

Kontserdi avasid kumedad sündinoodid, millele sadas kiirelt selga massiivne kidraundamine ja trummimüdin, mis täitis saali järgnevad 40 minutit. Lava ehtisid rauast küünlajalad ning sinised prožektorid, mis üksikute kollaste blinderikiirte ja paksu uduga tekitasid üllatavalt võimsa atmosfääri. Kõik bändiliikmed peale trummari kandsid kapuutsiga rüüd, üksikud küünlavalguse kiired heitsid esinejate nägudele varjusid – see jättis mulje, et tegu on pigem deemonite kui inimestega.

Bändi heliline pool oli suhteliselt võimas: massiivne bassisaund ja trummimüdin, mille peale valatud mitu kihti unisoonis mängivaid süntesaatoreid ja kitarre, kõige tipus läbi kuuekümnetuhande kajaefekti kõlavad psühhedeelsed vokaalikarjed. Kui sellesse sisse elada ja end kanda lasta, on kogemus eepiline. Ühel hetkel hakkas siiski monotoonsus tüütavaks muutuma. Jäin ootama radikaalsemaid saundimuudatusi, vahekohti, trummifille, mis annaks ühtlasele massiivsusele pisut rohkem kontrasti. Natuke nagu oli, aga natuke nagu liiga vähe.

Laupäeva hommikupoolikul postitas ansambli ninamees Rada7 foorumis paljulubava fraasi: “Täna saab teatrit”. Ootasin lavašõud, mis jäi kahjuks olemata. Kogu bändi lavaline eksistents oli täiesti tardunud. Võib-olla oli staatiline pilt loodud selleks, et sobida staatilise muusikaga. Selline tõlgendus võiks mingis mõttes olla igati loogiline, kuid ometi ei ole ma sellega 100% rahul ja nagu ka muusikas, võiks bändi lavalises liikumises olla pisut rohkem variatsioone. Laval ringi keksimine poleks iseenesest kohane, aga, poisid, teil on annet, mõelge midagi välja!

Mulle jäi silma seltsimees, kes kogu kontserdi tahvelarvutiga videosse jäädvustas. Arvan, et nii vinget tehnikat polegi vaja – tegime ka käepärasemate vahenditega videoklipi, mis kirjeldab täiesti ehedalt kogu kontserdi jooksul laval toimunut:

Click here to view the video on YouTube.

Axegressor

Järgmisena hõivas lava soome Thrash kollektiiv Axegressor. Tegemist oli hoopis teist sorti kaladega kui TSoD. Aga midagi tarka nende kohta öelda ei oskagi: esitus oli puhas, saund väga hea. Solist oli energiline, publik elas ennast välja ja moodustas moshpiti, mis meie fotograafile kõige paremini ei lõppenud. :)

Muusikaliselt täiesti “okei” bänd, aga sellega minu arvamused selles osas ka piirduvad. Originaalsust, mille järgi kollektiiv võiks meelde jääda, ma ei tuvastanud. Tegemist oli Autentse Thrash Metal Bändiga™ – mille poolest  peaksin seda bändi teistele Autentsetele Thrash Metal Bändidele™ eelistama? – pole aimugi. Seega sulgeksingi siinkohal oma suu ja suunduks parem järgmise kollektiivi juurde.

Loits

Viimasena asus esinema ürituse peakülaline Loits. Tegemist on staažika rahvusromantilist musta metalli viljeleva kollektiiviga, kes pikka tutvustamist ei vaja. Pea kõik bändi liikmed on eesti metaliskenet upitanud juba selle algusaastatest ja laval veetnud rohkem tunde kui üks kesmine inimene lugeda jaksab. Sellegipoolest jättis nende seekordne esinemine pigem keskpärase mulje…

Heliline pool jättis alguses soovida: basskitarr oli kuskile kadunud ja vokaal liiga vaikne. Peale paari lugu sai see enam-vähem korda (või harjusid mu kõrvad sellega). Muusikaliselt koosneb nende saund üsnagi tüüpilistest eesti metali kaubamärgiks saanud kitarrikäikudest, mida on vürtsitatud kerge kihi sündiridade ja Lembetu omapärase vokaaliga. Seda lavalt ka tuli ja kes ootas, see pettuma ei pidanud.

Esinemine jäi lühikeseks ja arvestades fakti, et samal päeval tähistati nii Draconicu (kitarr) kui ka Loitsu sünnipäeva, siis peaks nentima, et bändimeeste ja -naiste esitus laval oli pisut liiga vaba – vahepeal tundus, et esinetakse pigem läbu korras sõpradele, mitte 8.- piletiga kontserdi külastajatele. Kuigi mingil määral see ka tõsi oli – saalis polnud kuigi palju rahvast ja enamik olid n-ö  omad. Peaesinejalt oleks oodanud pisut rohkem pühendumist ja šõud, arvestades kui kõrgele esimene esineja lati selles osas tõstis.

Kokkuvõtteks

Eesti bändide lavaline külg on jäänud suhteliselt igavaks: tullakse, ollakse, minnakse. Arvatavasti on see ka üks põhjustest, miks kontserdikülastatavus on langenud. Elamusi kontserditelt ei maksa oodata, sest samahästi võid sõbrad külla kutsuda ja plaati kuulata. Miinuseks on muidugi, et muusikat peab üsna vaikselt kuulama, muidu tulevad naabrid kallale. Plussiks aga tunduvalt väiksemad kulud ja parem esitus, kuna stuudios on bändiliikmed enamasti kained. :)

Meele teeb rõõmsaks asjaolu, et mõned bändid siiski annavad põhjuse end õue vedada ja kogeda midagi, mida kodus õlut juues ei saa. Räägin Thou Shell of Death’ist, kes mõistis, et tegemist on meelelahutusürituse, mitte bändiprooviga ja tõi lavale peale muusika ka elamuse, mis mõnelgi kuulajal ihukarvad püsti tõstis.

Kriitikanooltest hoolimata oli tegemist üsnagi korraliku üritusega, mis oma piletihinda väärt. Õlu maitses endiselt hästi ja bändid panid jala tatsuma küll. Jääme ootama edasisi kontserdielamusi.

Lõpetuseks üks tore tsitaat Lembetult: “Ei mängi ühte lugu mitu korda – ega kontsert pole liinibuss, mis tuleb ringiga tagasi kui peatuse maha magad.”

Suomi Estland Perkele 14. 05. 2011 klubis Tapper

Et oma hallollust enne laupäeva mitte liigselt kurnata, siis kopipeistin tuima näoga Feissbuukist leitud kollektiive lühitutvustavad inglisekeelsed sõnakogumid:

About ‘RAjFAjH’:
Rajfajh officially appeared in January 1991, since then studio POdSOi was releasing albums in variety of styles with no break. We list only the most specific: black metal, grindcore, ambient, noise, punk. So today a group can’t stay in one direction, introducing several programs.

About ‘Massive Ejaculation’:
Ex-pro-wrestler Phil Monopolka started doing noise in a deep 1993, few old school drone acts and harsh noise actions were played during the period and over 100 tapes were made.
The next volume started when he turned mad pride in the UK, made few retarded acts and widely played around UK and Europe. Over 150 tapes were made.
He played with C.C.C.C, Smell & Quim, Merzbow, Evil Moisture, Sudden Infant, Whitehouse and loads more. Also he did some wrestling shows and starred as Ebonic Prophet in a sitcom called “Wild Roses Grow”
Massive Ejaculation is a mental shitcore act he runs when stopped doing noise and turned into more inept psychiatric categories.
In 2011 with few more people he made retarded shitnoise band called Claudia Shitter, which is a replica to another pissnoise band his friend run in London – called Litter Shitter and the reference to a bloke from Glasgow made male act called Kylie Minoise. The band itself consists of most inept noisers could ever be found, looks like toxic avengers and sounds like playing guitar with the oven mitts.
Currently lives in St. Petersburg, Russia with lovely wife, kid and population of owls.

Algallikas, mis varustatud ka kohaste veebiviidetega asub siin.

Idanaabritele sekundeerib nelja-aastase lavapausi üleelanud kohalik mükoduo Morgue’s Last Choice, mis plaanib laias laastus tunnise eeskavaga süstida kohalviibijaisse arvestatava koguse lehkavat muskariini. Väikse eelmeki sellest saab alljärgneva videootilise pildi avitusel:

Click here to view the video on YouTube.

Ühesõnaga saab 28. mai õhtupoolik kohalolijaile olema muskariinist läbitõmbunud, higine, haisev… Kuid mäherdust õndsust tekitav…

Uksed koleduste kambrisse avanevad 21.00 ja sissepääsemine tuleb lunastada 4 euroraha eest.

Kuna Loitsu teab-tunneb iga ürituse potentsiaalne külastaja ja thrash metal kui selline mulle suuremat pinget ei paku, siis  otsustasime liistule tõmmata Thou Shell of Death ninamehe Ingwari, keda pommitasin küsimustekahuriga.

Thou Shell of Death – Part I

Mis asi see Thou Shell of Death on? Kust on pärit bändi nimi ja mida see tähendab? Mis on sõnum maailmale? Millele pöörad tähelepanu saundis?

Thou Shell of Death on looming, kus ma ei pööra tähelepanu sellele, kuidas see kellelegi meeldiks. Samas ei tähenda see, et ma oma muusikat ei reklaamiks, püsiks põranda all peidus ja mängiks, ilma et sooviksin oma muusikat levitada. Vastupidi – loodan, et ideed, mis mu muusikas peidus on, levivad võimalikult kaugele. Seda suurem on võimalus, et see satub inimesteni, kellele mõjub mu muusika niisamuti, kui mulle endale. Üldiselt kuulan ise oma muusikat väga palju ja see hakkab mulle iga korraga üha rohkem meeldima. Eks see ole ka põhjus, miks asi veel töötab.

Oma muusika sõnumit ma lahti kirjutada ei oska. Kõik peitub kuulamises.
Nime kohta võin aga niipalju öelda, et see ei ole kuidagi seotud Nicholas Blake’i teosega.

Siiamaani kõnelesin minu enda loominguga seotud mõtetest, edaspidi võtan sõna kogu kollektiivi nimel. Enamikule kuulajatest tundub meie saund kindlasti põrandaaluse lindistusena, kus pole saundile erilist tähelepanu pööratud. Nii see siiski ei ole. Saund on plaadi ja livede jaoks läbi mõeldud, et see kõlaks täpselt meie soovide kohaselt. Oleme lava peal suure osa helist valmis keeranud ning helimehel, kes püüab  keerata “puhast” saundi, võib meiega keeruliseks minna. Hetkel otsime oma helimeest, kes oleks lugude ja saundiga tuttav, et olla ka laval täiesti perfektsed.

Kuidas sünnib üks Thou Shell of Deathi lugu, sõnad ja muusika? Kas lood on ikka kirjutatud mustade küünalde valgel pentagrammi keskel istudes? :)

Muusikat kirjutan arvutil mina. Kuna töö ja muud tegemised jäävad valgesse aega, siis paratamatult jääb Thou Shell of Death pimedasse. Muusikat see siiski ei mõjuta. Lood kirjutan nii palju valmis, et vaja oleks lisada veel vokaal. Seejärel, mitmekordsel kuulamisel tulevad ideed lüürikaks. Esimese albumi puhul tuli inspiratsioon aga teisiti: nimelt meenus mulle kohe Madison Cawein’i kirjutatud teos “The Forest of Shadows”. Kuna kõik sobis perfektselt muusikaga kokku, oligi meie esimese EP vokaalne pool olemas.

Mida võib 14. mai kontserdilt oodata kuulaja? Kas on uusi lugusid, muudatusi saundis, lavašõud, muid trikke? :)

Kuna meie muusika on küllaltki monotoonne, siis meie jaoks on tähtis osa ka lavalisel poolel. Kuna Tapperis on lava ja lavalised võimalused suuremad, ning vahepeal on aega olnud analüüsida eelnevaid esinemisi, siis lavaline pool on 100% muutunud. Samuti on pool kooseisust uus. Kui publik liiga ära ei väsi, siis mängime ka ühe seni esitamata loo.

Millist tehnikat/tarkvara laval kasutate?

Tehnikat ja tarkvara on nii palju, et ei hakka ette lugema. Niipalju võib mainida, et seni oleme kõik laivid teinud vabavaraliste programmidega. Nüüdseks oleme liikunud tarkvaraga juba kommertsi poole (et vigade puhul oleks kedagi süüdistada. :))

Kas lähiajal on oodata uusi reliise?

Töö käib. Valmimas on nii mõndagi. Oleneb, kui pikk aeg on “lähiaeg”. 14. mai kontserdiks valmib veel viimane kogus esimese reliisi uue kujuga puitkarpe, kuna nõudlus on suur.

[Thou Shell of Death'i esimene väljaanne ilmus kenas puitkarbis, mis sisaldas peale plaadi ka muud nänni. Broneerisin ka ühe karbikese, aga aja nappuse tõttu pole seda veel oma karvaste käppade vahele saanud. - C/S]

Kuidas läheb sinu teistel projektidel – Viirastus, Wrath Is Evergreen?

Mõlema bassist saab kuu lõpus kaitseväest välja, siis hakkab asi jälle liikuma. Wrath Is Evergreen’iga oleme mõned proovid teinud ja ideid on tekkinud. Viirastuse trummar lahkus isiklikel põhjustel. Kui saabub õige aeg, siis hakkame aktiivsemalt tegutsema.

Lõpusõnad…

Olen kuulnud siinmail alguse saanud noortest black metal kollektiividest: tore kuulda, et sellises madalseisus jätkub veel uutel tulijatel innustust midagi sellist teha. Ja kahju kuulda, kuidas vanemad kollektiivid vaikselt ära hajuvad.

Vaata ka:

http://tsod.mortestudio.eu
http://www.myspace.com/wrathisevergreen
http://mortestudio.eu/viirastus/

AVALDUS

„Surnuaia suvepäevade“ konsortsiumi kokkukutsumiseks, et hääletada atesteerimise poolt või vastu.

Ühisel jõul on teelolek tugevam, jagatud armastus võitmatu.

Edasine tegevus (edaspidi: suvepäevad) on ajas ja ruumis veel oma kohta otsiv, ent langetada tuleb põhimõtteline otsus suvepäevade toimumise kohta.

Veereme maailma lõpu äärele lähemale, tulevik ootab meid.

Avan siinkohal arutelu ettepanekuga koguneda 2011. aasta juulikuu teisel poolel, sihtkoha rollis astub üles Kihnu saar. Staarkuupäevad ja -kohad selguvad finaalis täpselt aja jooksul ja, et mitte piirata väljendusvõimalusi, erinevates suhtluskeskkondades.

. . .

Meeleolu loomiseks toon aga seniavaldamata materjali põhjal laiema avalikkuseni lõike käesoleva surnuaed.ee keskkonna eelkäija, surnuaed.ee biograafiast. Ehk et, kui lubate kasutada sõna „ajalugu“, siis ajalooradadel on alati, vähemalt kirjutajal, põnev rännata.

Surnuaed.ee loodi 2000. aastal, registreeriti märtsis 2001.

„Namedropping“

Idee autor, arendaja ja omanik: Suva. Põhitegijad algusaegadel: Jants (vastutas sisu eest, kirjutas arvustusi, viis läbi intervjuusid), Hüljes ja Lendya.

Kokkuvõtteks…

Negatiivne suhtumine noorukesse veebiajakirja kadus õige pea, veel enam – see oli teatud hetkel suurim metal‘ile pühendet sait Eestis ja tuntud ka väljaspool Eestimaad. Ent ometi, ajanappuse ja üllatavalt ka tahtejõu puudumise tõttu algas kerge hääbumine. Samal ajal tekkinud hot.ee/metallian, metalstorm.ee ja rada7.ee hakkasid omandama üha tähtsamat positsiooni. Esialgu täiendamise eesmärgil ajutiselt suletud surnuaed.ee kadus lõplikult.

Gootikirjutuse grande finale

2003. aastast jäi alles logo ning metalzine‘ist sai täiskohaga foorum, mille teemadest moodustas muusika vaid ühe osa. Populaarseimaks kujunes teema „Your creations / Sinu looming”. Et tegemist oli loomeinimestega, annab tunnistust tõsiasi, et 2005. aastal esitleti Hobusepea galeriis pidulikult luulekogumikku „Vaikuse pihtimused“, kuhu tiheda sõela läbinud haualuuletajate (sahtliluuletajate) läbilõige koondatud on.

Ühised väljasõidud

Surnuaed.ee foorumi kaudu leidis üksteist võrdlemisi püsivalt (ja mitte ka liiga püsivalt) natuke hägus (nägus) arv isiksusi, kes aeg-ajalt kohtus üritustel, kes nüüd aga korraldavad korra aastas „enda“ üritust. Pikaajaliseks traditsiooniks on saanud ja jäänud äärmiselt tobedakõlaline kokkusaamine üldnimetuse „Surnuaia suvepäevad“ all. Aastast 2005 on käidud igal suvel erinevais Eestimaa paigus (enamasti) loodust ja kultuuriväärtusi avastamas. Keda kultuur ei koti, see joob õlut – Jäneda. Ja isegi üks naljakas lipp lehvib teinekord, kuna leiti, et see lahendab identiteediküsimused.

Kohapeal sai rüübatud piisavalt kesvamärjukest, mille tulemusena siginevad tihti igasugused põnevad ideed, nii ka seekord: otsustasime, et tõmbaks Surnuaed.ee tagasi püsti tema vanas nišis – hakkaks kribama ürituste ja plaatide arvustusi, teeks intekaid. Samuti on lähiringkonnas paar kibelevat fotograafi, kes hirmsasti oma loomingut tahaks maailmale näidata. Ja nii siis saigi…

Üritus ise toimus Tapperis nagu tänapäeval ikka kombeks ja rahvast paistis jaguma, seda isegi hoolimata kallist piletihinnast ja eestlaste tavapärasest kombest pigem kodus diislit rüübata kui bände kuulata.

STandART

Esimesena kupatati lavale lätlaste alternatiivelektro kollektiiv STandART, kes vähemalt saundi järgi paistis armastama analoogsüntesaatoreid ja vihkama kesksagedusi. Helipilt tundus kontserdi algusest peale kuidagi õhuke ega haaranud kunagi päriselt kaasa. Samuti tundusid paljud kasutatud käigud ja meloodiad pigem kaootilised kui voolavad.

Täiesti võimalik, et nimetatud bänd on n-ö acquired taste nagu ka näiteks Forgotten Sunrise, mis esmakuulamisel tundub väga harjumatu, aga kasvab väga kiirelt külge.

Forgotten Sunrise

Järgmisena lavale astunud Forgotten Sunrise oli aga hoopiski teine tera. Kuigi saundi poolest võiks eelneva esinejaga palju ühiseid jooni leida, tundus FS’i oma tunduvalt lihvitum: vähem juhuslikuna tunduvaid sündiridasid, konkreetsem saund ja elav esitus.

Seda bändi on vast kõik siinsed lugejad kuulnud ja pole mõtet detailidesse laskuda. Ainsaks etteheiteks on aga, et FS’i näeb enamasti esinemas ainult soojendusbändina. Sellise staažiga ja väga andekat esinejat tahaks oma elu jooksul ära näha ka suurel laval, lasershow ja pika kavaga. Teada on, et ideid neil jagub ja pettuma ei peaks.

VNV Nation

Peab tõdema, et ma tõesti ei teadnud, mida sellelt bändilt oodata. Varemalt olin tutvunud vaid mõne klipiga selle bändi maispeissist. Kuidagi on see bänd alati minu huviradarist väljapoole jäänud.

Kui bänd lavale astus, siis esimese avastusena tõdesin, et laulja nägi hoopis teistsugune välja kui ma ette olin kujutanud. Nagu ta ise ka mainis “…or you are thinking wtf is this bald fat guy doing on the stage”. Peale esimest lugu oli selge, et tegemist on väga karismaatilise bändiliidriga, kes suutis rahva ruttu üles kütta.

Paistis küll, et ma polnud ainuke kontserdikülastaja, kes nimetatud bändi loominguga kursis ei olnud, sest kui paluti kaasa laulda, jäädi üsnagi vaikseks. Võimalik, et õlle hind oli Tapperis nii kõrge, et laulurahva laulumootor piisavalt õlitatud polnud.

Igatahes andis VNV Nation ülihea kontserdi, mis vääris iga (euro)senti piletihinnast.

Kokkuvõtteks

Kontsert oli hüva, õlu maitses hästi. Tapperi tehnikud olid ka katkised prožektorid välja vahetanud, mis varem hambutu naeratusena silmi torkisid. Lisaks oli tekkinud kaks liikuvat prožektorit, mis küll kahjuks tegelesid esimese bändi ajal ereda valge valguse silma näitamisega. Hiljem saadi ka need kontrolli alla.

Suured tänud hüva peo eest ja järgmise korrani!

P.S: Teadjamad mehed räägivad, et laval olla koguni 8 liikuvat prožektorit. Kontserdi ajal registreerisin mina küll mingil põhjusel ainult kahe liikumise. Küllap tulenes see sellest, et olin lavast suhteliselt kaugel ja ülejäänud kiired vehkisid maast.