Surnuaed

Kontserdiarvustused

Skepticism Padise kloostris

by on okt.06, 2013, under Kontserdiarvustused

Sellist üritust üritada sellises kohas korraldada kõlab esmalt hullumeelse ideena, mille teoks saamisel on vähe lootust. Ometi võttis Zworg selle pöörase ettevõtmise käsile ning… viis täide! Jah, kloostri varemetes esines matusedoomi üks alusepanijatest, vägagi skeptiline Skepticism.

Tunnustan veelkord korraldust, tõeliselt oli mõeldud võimalikele külastajatele – eribussid nii Tallinnast, kui Lõuna-Eestist olid kenasti tellitud, ilusti said kõik ka tagasi (kuigi ise oleksin napilt maha jäänud, enda viga. Õnneks bussijuht halastas ja ootas ära). Teada, et minusugusel sandil varemete vahel ja kitsast järsust trepist üles-alla ronimine just lemmiktegevus pole aga need kannatused tasusid ära, midagi kurta ei tohi.

Nüüd siis bändidest. Forgotten Sunrise hämmastas mind tugevalt. Eks ta on kogu aeg olnud pigem Andersi oma projekt, aga siin varemetes kujunes see täielikuks tema sooloetenduseks. Ma ei ole kunagi varem sellise fiilinguga Andersit näinud. Kohati skisofreenilistesse hoogudesse laskunud, hüpnootilisi ilmeid, hullunud välkkiireid sööste rahvahulgast läbi joostes, inimeste keskel laulmist… Ma ei ole kindel, kas see kõik oli plaanitud või mõjusid need müürid mehe (ala)teadvusele niiviisi. Võimas! Ragnar ja Gerty on taandunud varjudeks kuskile kaugustesse.

Thou Shell Of Death esitles sellel üritusel oma uut plaati “Sepulchral Silence” võinuks sobitada end ideaalselt taolisesse keskkonda. Väheke udune, kõlekülm, kivitolmune süngus. Nagu ma juba plaadiarvamuses olen kirjutanud – sünge see muusika pole. Ikka ja jälle kangastus Summoning, see võrdlus jäi paika ka nüüd. Tegelikult see pole ju halb. Ilusad meloodiajupid, muinasjutuline atmosfäär, kuskil sibavad kääbikud ja haldjad. Ilus meeleolumuusika. Kindlasti oleks saanud kohta arvestades seda kõike palju efektsemalt esile tuua: Võimsamad küünlajalad (mis varemalt olnud), rohkem küünlaid, vähem valgust, pimedam atmosfäär… Selge muidugi, et peamine aur kulus üldse kogu selle õhtu korraldamisele aga siiski. Vähemalt trummar võiks loobuda esinemise ajal kõrvaklappidest või siis vähemalt tallegi mõne kapuutsi pähe organiseerida.

FS ja TSoD poolt ühiselt esitatud Beheriti kaveri suutsin ma aga tulise kahjuna maha magada. Kuuldavasti oli tegemist suurepärase meistriteosega ning loodan siiralt, et nüüd võetakse kätte ja salvestatakse see projekt edaspidiseks.

Skepticism… Jah! See on tõeline funeral doom. Totaalne matusemuusika. Igas mõttes. Need mehed olid matusetalitajad! Mitte mingisugust pooset, isegi mitte metalit. Puhas kuulajate hingede mulda sängitamine. Nii ebatraditsiooniline, nii lihtne aga samas nii rusuv. Nagu mataks oma enda ihu. See orel, orelil olev peegel, kust organist sai oma ängistunud nägu vaadelda… totaalselt traditsioonidest erinev trummimäng… juba ammuilma surnud hingega laulja tühjusesse surutud tühi pilk… kõik see ongi FUNERAL DOOM suurte tähtedega. Uskumatu. Kõik senised kogemused on põrmustatud.

Mõned tähelepanekud, mis küll kontsertelamust rikkuda ei suutnud kuid mingil moel siiski kripeldama jäid. Funeral doom ei ole koht, kuhu oma corpsepaintiga iivõlpoosesi tegema tulla. Selle jaoks on olemas black magic estonia ja vastavad muud ugh-üritused. Skepticism pole ka bänd, kus praktiliselt lavale trügides ja lärmates vägisi lauljale õlut jagama ning füüsilist kontakti otsima peaks. Muidu aga… Suur tänu sulle Zworg!

Leave a Comment more...

Hard Rock Laager 2013

by on juuli.04, 2013, under Kontserdiarvustused

Sel aastal pidin üle mitme hea aasta tingimata Hard Rock Laagrisse minema, sest sellist esinejate massi, mida väga näha tahtsin ei saanud tähelepanuta jätta. Olukord tõotas kohe algul karmiks kiskuma, sest kõik need “must-see” artistki olidki kolm esimest.

Evadne

Õnneks sai kuidagi meeletu piletisaba juurest enamvähem õigeks ajaks tulema ning esimene tippbänd kiirustamisest tingitud lõõtsutamisest hoolimata kätte saadud. Kõik oli veel parem, kui olin lootnud. Massiivne latiino-doom, kus päris tugevalt sees ka funerali. Mulle meenutas lisaks üllataval kombel mitmeti Ahabit. Viimase loo kavatseb Evadne välja käia järgmise singlina ning rahva abi video salvestamisel oleks väga abiks olnud. Kahjuks tundus, et peale minu keegi teine eriti juukseid heitma nõus polnud. Kõrval olevad kõvapead üritasid hoopis selle ajal üksteise suitsule tuld põlema panna…

Ophis

Tõeliselt madal ja sünge bassisound kohe intoks kammis uuesti ära. Ei mingit halastust. Võimas brutaalne doomdeath. Eraldi tooks välja kahe vokaaliga lahenduse, mis antud bändi puhul väga hästi töötas. Curt Cobaini meenutava trummari rögin oli oktaavi võrra kõrgem ning omavaheline sünergia tekitas õõvastavaid judinaid.

Evoken

Ilma igasuguse vahepausita kohe otsa lennanud peaesineja (minu jaoks kahtlemata) õigustas oma staatust. Visuaalselt sai kohe selgeks, et tegemist on üdini USA bändiga. Nii 100% jänkid, kui vähegi olla saavad. Aga see ei häirinud, sest Evoken on juurtelt vist pigem brutal deathi mullast võrsunud ning kus mujal ikka sellist kraami paremini toodetakse? Jällegi ebatraditsiooniline lavaline lahendus – vokalistist kitarrimees oli vasakul ja kõige keskmes oli hoopis bassist, kes häält üldse ei teinud. Värskendav.

...

Võibolla oleks võinud festivali avada mõni ballast, et jõudnuks kohaneda ja väheke festivalimellu sukelduda (telkla rõõme nautida jne) aga ei tohi nuriseda. Lisaks oli teada, et kogu see kolmik pidi kiiresti edasi tuiskama. Aga laagri kulminatsioon oli sellega minu jaoks ületatud ja kogu ülejäänud kava juba puhas boonus ning järelmäng.

Mida siis edasi teha? Ahjaa.. telklasse oli vaja kolida, hütt püsti lüüa, esimest korda peale autost väljumist maha istuda ja natuke auru välja lasta.

Forgotten Sunrise

Päeva neljas laiv, minu jaoks ka viimaseks kujunenud. Nostalgialaks ja muidu väga mõnus omamaine doom oli suurepärane. Valdavalt istudes ja rahulikult puhates kuulates-vaadates. Kaks tähelepanekut: Anders näeb praegu välja noorem, kui anno 92 ning Valm võikski pigem trumme mängida.

Võibolla keegi imestab miks ma ei läinud vaatama suuri staare Cryptopsyt, Skyforgerit, Endstillet, Testamenti… Ei jaksa inimene kõike ja üleüldine tipp oli niigi saavutatud. Need bändid nõnda mu meeli ei liiguta. Testamenti oleks lapsepõlve mälestuste pärast isegi vaadanud, kuid selline mittemidagiütlev trääs, mida telgi ees kuulsin pani rõõmustama, et ei raisanud oma energiat. Ja paljud said oma vajadused rahuldatud. Ei olnudki minusugust rõõmurikkujat sinna trügima tarvis.

Teine päev

Esimest korda laagri ajaloo jooksul käisin jalutamas laagri territooriumilt väljas. Tore külake on. Eriti kell seitse hommikul. Aga laupäeva hommikud laagris on mulle alati meeldinud. Ja tihti olen käinud vaatamas päeva esimest bändi (nn pohmarohtu).

Emphasis

Seekordseks nn pohmarohuks oli sel korral Emphasis. Võibolla tundmatuim bänd siinmail, mis üles astus. Aga kui tore oli see. Väga meeldis nende imago – lauljatüdruk (vist ainus naisvokaaliga esineja sel aastal üldse) polnud absoluutselt seda nägu ega tegu, nagu oleks karmil metaliüritusel. Aga ta hääl oli super. See vähene pohmaaurus meespublik sai oma unelmatele totaalse rahulduse, kui tüdruk laval oma teksatagi seljast heitis. Muusikaliselt tahtsin paralleele The Gatheringiga tõmmata, aga päris nii tummiseks siiski asi ei läinud. Armas ja tore kindlasti.

Tapper

Hea ja armsa emotsiooni pealt läksin ka Tapperit vaatama. Suurte kahtlustega. Ja ei saanudki sotti, kas see laiv oli võimas või kohutav. Neli aastat tagasi külastatud bändiproovis kuuldud Kuningas Stahhi Ajujaht ja 1000 Naela Surma olid niivõrd võimsad emotsioonid, mida nad praegu isegi laagrilaval üle lüüa ei suutnud. Aga eks meeste suund ongi läinud kommertslikuma liini poole, midagi pole teha – tahetakse ju ometi publikut. Seda oli neil palju. Ikka pean ütlema, et ükski metalpunt ei tohiks nokkida aiaäärset tänavat. Aga ma olen vähemuses. Lasku käia. Kanteri ketas leidis ka omaniku.

Peale kohustuslikku lõunauinakut, puhkehetke ning kaine Freddy krooksumise peale minema jooksmist sattusin täiesti tühjalt kohalt pärli peale.

Antagonist Zero

Arusaamatu, et ei olnud selle bändiga enne tuttavaks saanud. Võimas soome doom metal, mis kukutas mu suust viimsed kuivetanud friikad. Isu kadus ja nauding asendus. Kirsiks tordile Doom:VS cover. Minu jaoks oli see etteaste pauk harjavarrest. Uskumatu!

Talbot

Peale eelnevat oli tühjus hinges. Talbotit tahtsin juba enne üritust kindlasti vaadata, nüüd aga… kõlas nagu kohustuslik tüütu järelmäng kõigele heale, mis varem toimunud. Jah – on eriilmeline, on äge ja karm. Aga mitte piisavalt. Mitte enam nii, nagu kunagi algul lubas. Mammuteid ka lendamas ei näinud.

Edasi otsustasin, et nüüd on kõik. Mul pole rohkem pettumusi ega võimalikke negatiivseid emotsioone selleks korraks tarvis. Ei tahtnud corpse-paintides kloune, ei soovinud ülipurjus karvaste tülinorimisi, ei riskinud doomifiilingu rikkumisega grindide või industriaalidega. Minu jaoks oli kõik juba niigi hea.

Mida veel rääkida? Polegi nagu midagi. Kõik oli seekord super ja positiivne. Korraldus ilus, inimesed toredad ja viisakad. Vähemalt seal, kuhu mina sattusin. Ilm oli kena. Kõik. Korraldajatele vaid teadmiseks, et kui midagi sellise lainapi lähedastki järgmisel aastal tuleb, ei saa minagi tulemata jätta. Aitäh.

PS Pilte mul pakkuda pole aga neid leidub massiliselt mujalt saitideltki.

Leave a Comment :, , , , , , , , more...

Õud ja kaos Saarjärvel

by on sept.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Sanitar, Kojamees ja Surnumatja

Septembrikuu algas minu jaoks kirjeldamatult õõvastavalt, sõnulseletamatult segaselt, mõistusega hoomamatult. Ei tea isegi päris täpselt, mis minuga juhtus sel esimesel sügise nädalavahetusel, pole ma isegi kindel, et see kõik reaalne oli, et ma päriselt üldse neid sündmusi läbi elasin aga ometi on see kõik siiani nii selgelt meeles…

Mingi seletamatu sund nõudis laupäeva hommikul vara mind Tallinnas oma soojast sängist tõusma, lõhkuma mu iganädalavahetuse rutiini ja ründama juba kell seitse kohvikannu, mille ma ka röövli kombel tühjaks riisusin. Südame kloppides täiendasin kiirustavalt oma kõhtu mõne lusikatäie pudruollusega ning mu käed, justkui nõiduse väel, hakkasid täitma mu märssi arusaamatute hilpudega, põhimõtteliselt vaid kilekeep, miski kampsun ja magamiskott suruti mu enese poolt pagasisse ning üleloomulik jõud viis mind kodust eemale… tundmatusse.

Ma lihtsalt sõitsin kuhugi suunas, vist Lõuna-Eesti poole, sest vahetevahel vilksatasid mu ümber tuttava moega kohad. Autos mu kõrvale ja taha olid tekkinud mingid olendid… vist inimesed? Aga ma ei olnud kindel. Midagi kahtlast oli neis, nii nagu kõiges mu ümber. Mul ei jäänud muud üle, kui leppida paratamatusega, et ma lihtsalt PEAN need hingelised viima kuhugi… aga kuhu? Ja üldse, mis minuga toimub, küsisin enda peas. Aga pääsu polnud, ma ei olnud enam iseenda peremees ja pidin laskma sellel päeval minna nii nagu saatus nõudis.

Möödusid Ravila hullumaja – zombilikud patsiendid ümberringi kakerdamas ja võikalt irvitades värsket verd lootmas, edasi Adavere bistroo, kauplus ja bensujaam, mis kõik ühiseks konserviks sulanud, klientideks vaid mõrtsuka välimusega tunkedes maamehed… Tartu vangla oma võikas lillas rüüs, kuhu endised retsidivistidest kliendid praegustele kahtlaseid pakke viivad… need on vaid killukesed mu kahjustada saanud mälumosaiigis aga andsid aimu mu suunast. Või noh, meie suunast, sest tahavaatepeeglisse pilku heites nägin endiselt kahtlaseid kogusid, irvitades vahtisid nad mulle vastu ja tegid silma, kui neile oma kõleda pilgu viskasin.

Ja siis suunas auto nagu iseenesest meid kuhugi metsateele, kuhugi hullumeelsusesse, kohta, kus õud ja kaosetormid üheks saavad. Võimsalt suursuguse samblasse kasvanud kivimüüri vahelt tuli sisse keerata, et tähistada mu teekonna sihtkohta. Kurjakuulutav Saarjärv, mis paljudele saatuslikuks saanud, kuhu nii mõnigi õnnetu oma märja haua leidnud. „Lohutuseks“ sain muidugi teada, et need õnnetud siiamaani järve ümbruses uitamas käivat ja oma mädases koleduses või hallis haldjalikkuses üha uusi ohvreid järve embusesse meelitavat. Ma tõesti ei tea, miks küll selline „lohutus“ mu meeli rahulikumaks ei teinud. Igatahes oli sinna juba päris korralik hulk igasuguseid inimeste sarnaseid olendeid kogunenud ja ma mõistsin, et siin hakkab juhtuma.

Vist sattusin mingisuguse kadunud hingede rituaalsele tseremooniale, millelegi, millel teispoolsusega palju rohkem pistmist, kui selle reaalsusega, millega seni nii mugavalt harjunud olen olnud. Kust nad kõik küll välja on tulnud? Kas tõesti Saarjärvest? Ja miks? Ja miks mina siia nõiduslikkule simmanile sattusin? Ju siis oli vaja. Keegi tõi mulle pidevalt ette mingeid müstilisi vedelikke, mida ma tarbima pidin, sest kes teab, mis keeldumisega kaasnenuks. Irvitades lämisesid kõik mu ümber ja mõned olendid ka minuga, aga ma ei mõistnud seda keelt, kuigi ise rääkida püüdes avastasin, et ka minu suust tuleb täpselt samasugune lämin. Ma ei saanud ise endastki enam aru. Taipasin, et on tuttavaidki nägusid, kust ja mismoodi, sellest polnud aimugi. Mu rännukaaslased osutusid hoopis sanitariks, kojameheks ja surnumatjaks, kõik kolm olid jäänud pimedaks, neil oli silmad peast välja kraabitud, ise olid nad näost valged, vaid olematutest silmakoobastest voolas must veri. Ja need võikad helid, mida nad tootsid tegid mu keha kiduraks ja hinge vettinuks. Vastikud ebardid rögisesid ebamaise mürina saatel. Mäda pritsis mulle näkku.

Nii nagu nad end ilmutasid, nad ka kadusid, sama äkki, haihtusid. Ja asemele tuli pikk ja kurjusest pakatav võhkadega koljat koos oma jüngritega – justkui Chthulu saadik maailma lõpust – üritades kõigilt, kes käeulatusse sattusid, südame rinnust rebida. Nähtavasti mädast ja verest segatud oranzhikas särgihilp seljas andis aimu, kuhu ta oma südameveriseid käsi pühkima hakkaks…

Joogid ja Söögid

Hirmu ja iivelduse saatel üritasin leida väljapääsu sellest õudusest, aga mind ei lastud minema. Toodi vaid seda imelikku vedelikku juurde ja justkui teades mu näljatundest – mingeid veidraid seeni. Ma sõin, sest midagi muud ei olnud. Sest mäda, verd ja haisvat rohelist ollust ma ikka veel ei tahtnud.

Pea käis ringi, tahtsin, et see lõppeks aga ei… see polnud veel isegi mitte algus. Kukkusin ja tõustes tardusin tahtmatult paigale. Mingid hullunud alasti kehad loivasid välja veest, teised jällegi vajusid sinna, justkui nõidusliku väega marsiti niiviisi edasi tagasi. Proovisin taganeda aga ei olnud pääsu.

Olendid läksid üha võikamaks, aina õõvastavamaks. Uinuvast kaevust ronisid jubedate ürghäälte saatel välja vist sinna kunagi uppunud karjased. Määrdunud, mudased, täis vihkamist ja surmaiha, tulvil soovi uputada kord viimnegi hing sinna samma, kust nad ise tulevad. Külmavärinate saatel pidin taluma seda meeletut kaikahoopide laviini, kapuutsiga kerjuseürti varjunud kurjuse otse kõrva valatud röökimisi, pingutusest kiunuvaid okastraate…

Kuigi karjased pikapeale oma haisvasse kaevu tagasi ronisid, ei jäetud mind ikka rahule. Kohe oli platsis salk ammusurnud ülestõusjaid, endisi rüütleid, kes ronkade parve kõrvulukustava krooksumise saatel kõigist kohalviibinuist oma ammuunustatud kurjusega, võitlemata jäänud lahingukavatsustega üle astusid. Lihatud, aastasadade vanuse verekorba all krigisevad, silmeis härmatis nad tulid ja vehkisid oma roostes mõõkadega, üleloomulike seni tundmatute lahingrelvadega. Kummalisel kombel tundus mulle, et nende rüütlite eesratsu oli alles ennem olnud tühjade silmakoobastega kojamees, kes mulle ka mu teekonnal juba peeglisse oli irvitanud. Mis siin ometi toimub? See küsimus vasardas mu peas, mu meeltes…

Edasi läks rahulikumaks, isegi liiga rahulikuks. Hakkasin vist oma saatusega leppima, et jah, siit ma niikuinii ei pääse, siia Saarjärve põhja ma vajun, või sinna karjaste mädakaevu, või koos ülestõusnud vikerlaste poolt püstitatud teiba otsa pead puhkama… Võibolla oli minu kehas ja meeltes lõpuks ka need kahtlased vedelikud ja metsaannid võimusele pääsenud ning mu vastupanuvõime lõplikult hävitanud. Jäi leppimine. Hetkelise vaikuse purustas massiivne mühin ja kohin, tekkis sünge udu ja välja ilmusid hallid sootulukesed ja judinaid tekitavad kogud, kes aegajalt marduse kombel kriunusid. Nende surma ennustav hääl kajas üle kogu Saarjärve ning uimastav udu uputas mind. Ma kadusin, haihtusin, ma ei tea, kuhu nad mu viisid. See vist oligi lõpuks see paratamatus, millega juba ammu olin leppinud. See oli lõpp.

Üllataval kombel avasin ma siiski hommikul silmad. Siiski! Kas tõesti oli see kõik üks suur sürrealistlik uni olnud? End valusalt liigutades ja vaevaliselt püsti ajades astusin pooleldi äranäritud kärbseseene peale. Ei… see ei saanud olla uni, see oli ikkagi reaalsus. Aga vähemalt ma pääsesin sellest õudusest… vähemalt hetkeks, vähemalt ma loodan nii.

  • saarj2rve_001_pime
  • saarj2rve_003_nukleaarmonarh
  • saarj2rve_004_urt
  • saarj2rve_005_bestia
  • saarj2rve_006_tsod
  • saarj2rve_008_drink
  • saarj2rve_009_seen
  • saarj2rve_010_kummitused
Leave a Comment :, , , , , , , , , , , , , more...

Hard Rock Laager 2011: Pagana palav raisk ja muid meenutusi.

by on juuli.07, 2011, under Kontserdiarvustused, Reisikirjad

Esimene päev

Aeg läheneb jõudsalt keskpäevale, külm õlu oma kurvale lõpule ning kusagil hoomamatus kõrguses siristab keegi kaheksakümnedate popmuusik kahtlaselt plekisel toonil oma armastatule serenaadi. Istun Pärnus, Port Arturi esimesel korrusel ning põrnitsen äsja taskust lauale poetatud mündikuhja mille Piletilevi näitsik mulle pool tunnikest tagasi koos Hard Rock Laagri festivalipassiga letile ladus. Hea sorteerimise korral saaks siit veel päris mitu õlut aga selleks ei ole enam piisavalt aega sest liin 358, mille pilet mu püksitaskust välja turritab, nõuab peatset kohalolu bussijaamas.

Korraliku kodanikuna fooris rohelist mehikest oodates liigub silm mööda bussi ootavat rahvast kelle hulgast tulevased festivalikülalised erilise pingutuseta üles võib leida. Meeste vohav karvakasv pea- ning lõuapiirkonnas ja nende kaaslannade kirev värvibukett milles domineerib reeglina helesinine.. ptüi.. ma tahtsin öelda must, annavad üsna selgelt aimu millised kaaskodanikud täna ilmselgelt Vana-Vigala suunas tüürivad.

Üle tee jõudnuna toetan oma pagasi mõneks minutiks pingile ja ei möödu eriti kaua kui kostab küsimus: „Excuse me, do you speak english?“ Lätlastest paarike ei ole täiesti kindel millisele sõiduvahendile nad minema peavad ja mis tähtsam, millal nad seda tegema peavad. Tulevase bussinaabriga koos saab neile seda agaralt selgitatud ning varsti võibki sõit alata.

Tee Vana-Vigalasse möödub meeldivas seltskonnas ja õlleselt, täpselt nii nagu planeeritud. Orienteeruvalt kella ühe paiku seisame Vana-Vigala peatuses kust algab kerge jalgsimatk festivalialale. Vaatamata bussis valitsenud kohutavale lämbusele on inimesed reipad ning tatsavad üksmeelselt kergelt õllesel sammul vapralt edasi.

Festivalialale jõudes ootab ees üllatus, piletisaba lookleb kena mustava viiruna meie ees ning lootust lähima poole tunniga end sellest läbi närida kustub üsnagi kiiresti. Avan uue õlle ja liigun teosammul edasi, ükskord võidame me nii kui nii. Läbi tihniku on kuulda esimeste bändide soundcheck’i mis tekitab hea tunde. Festival on alles ees.

Pikema ootamise järel õnnestub omandada nii festivali kui ka telklaagri käepael ning seejärel saab juba südamerahus poodi järgmise kuuspaki järele kõmpida. Kell on alles relatiivselt vähe mis tähendab, et nii mõnigi pint kaotab enne esimesi bände oma elu. Vahepeal õnnestub tutvuda veel nii mõnegi noore ja huvitava inimesega, neetult mõnus seltskond on end siia kokku vedanud ja kõik tunnevad, et see nädalavahetus tõotab tulla tõeliselt hea.

Nii kahju kui mul sellest ka ei ole vedelen ma Ketikoerte lavalemineku ajal alles telklas, hoides telgikohta kaugelt põhjarannikult saabuvaile tööinimestele kuid õnneks on poiste heli piisav ning ilma jään vaid lavašõust. Vahepeal saabub mees, õlal kast Sinebrychoff’i Long Drink’i, maandub mu lähedal ja hakkab telki üles sättima. Teeme tutvust, tuleb välja, et ta saabus just lennukiga Norrast. Tundub pagana tore tüüp olevat ja edasi joome juba koos.

Aeg kulus kiiresti, õlu kiiremini ning laval jõudsid ära käia nii Emerald kui Ceremonial Perfection. Taaskordselt suutsin tabada vaid mõned pilgud lavalt kuid meeldis see mida nägin. Noored vihased mehed.. okei, oleks ehk vihasemad võinud veidike olla aga see on juba norimine. Algus oli igatahes hea. Edasi peale läinud poolakate Thy Disease oli juba tunduvalt kurjem ja tummisem kraam (maitse asi kah nagu öeldakse) kuid minu vaieldamatuks lemmikuks osutus siiski vana hea soomlaste Moonsorrow mille esinemise ajal suutsin oma kaela meeldivalt karbonaadiks raputada.

Nihilistikrypt, Mnemic ja Herald tundusid kõik olevat tasemel kuid kahjuks said seekord reisiväsimus, nälg ja palavus minust võitu. Nende esinemiste ajal tegelesin Tapperi poolt pakutava toitlustuse ja jõe uurimisega, kogusin jõudu õhtu peaesineja nautimiseks.

Kurjalt kiiresti saabunud kesköötunnil ilmus lavale veelgi kurjem Napalm Death ning võib öelda, et oli ootamist väärt. Inimesed kes mind tunnevad teavad, et üldiselt kipun ma igasuguseid kahtlase väärtusega mitte just väga mainstream esinejaid tunduvalt rohkem soosima aga Napalm Death oli tõesti tasemel. Ropult lämbesse suveöösse paiskus selliseid pahvakaid noodisodi, et isegi need kes olid suurest kuumusest ja ohtralt tarbitud joogist juba kergelt abitus seisundis võtsid uuesti jalad alla ning üritasid kaasa elada. Hiline aeg tegi muidugi oma töö ja oma osa oli selles ka neetud kuumusel mis hetkekski alla ei andnud.. Napalm tuli aga seisundist auga välja. Pidu hakkas saavutama õigeid tuure.

Saabus öö, algasid seks, poks, murumängud ja Eero otsimine. Neetud Eero… Kellel õnnestus sai veel midagi Rocki märgiga tähistatud telgist hambaalla (siinjuures tervitused kenale telgineiule kes suutis mulle veel midagi söögilaadset välja võluda.) Öös toimus asju kuid on raske öelda mida täpselt, õhkkond oli igatahes sõbralik. Suutsin vähemalt tosinal inimesel varvastel tallata ning muid ebaviisakusi korda saata kuid keegi ei pannud seda pahaks. Millalgi saabus telk ja paar tundi und, algas uus päev.

Teine päev

Hommik tõi õhkõrna vahelduse raiuvale kuumusele aga see püsis nii lühikest aega, et unesegase peaga võis seda ka lihtsalt heaks unenäoks pidada. Kõik veega täidetud taara osutus meeldivalt leigeks kuid ei seganud keha vedelikuprotsendi täiendamist karvavõrdki. Rõõmsat röökimist kostis ka telkla kõige kaugematsest nurkadest millest võib järeldada, et inimeste tuju oli endiselt hea.

Surnuks magatud käsi teatas samuti rõõmsalt, et tema taarat ei hoia, vähemalt järgmise paari tunni jooksul. Tuli leida alternatiiv mida pakkus hämmastaval kombel väike, mitte veel päikese poolt kuumaks köetud lauake, välikohvikus mis asus otse üle tee Vana-Vigala poe juurest. Tellitud seljanka maitses hästi ja kaaslanna poolt korraldatud kestvussöömine pakkus põnevat vaheldust läbi heki poeukse piilumisele, mille avanemiseni oli jäänud veel tubli tunnike. Hommiku edenedes hakkas ilmuma ka teisi kestvussööjaid kes pakkusid vähemalt lauas lõbusat seltsi ning samuti mõned lauakaaslase sõbranna poolt “tõelisteks meesteks” tembeldatud isendid kel esines tõsiseid raskusi Maa gravitatsioonimõjude kompenseerimisega kuid kes vaatamata sellele uljalt kausi tühjendasid ja seejärel sujuva liigutusega pingilt maha prantsatasid.

Poe avamisega saabunust ei ole midagi pikalt muljetada, sest see “Balti-kett” mis järgmise 20 minuti jooksul tekkis rääkis enda eest ise. Kell oli vähe, alkoholi ei müüdud ja karastusjoogid ning kõik mis hamba alla karjudes vastu ei hakanud läks müügiks. Järjekord venis kui tatt külmal aknaklaasil ning võin kätt südamele pannes öelda, et asi ei läinud paranemise suunas ka järgnevatel tundidel.

Keha kinnitatud, vaim värskendatud ja põis tühjendatud jõudsime me rõõmsalt või siis ka mitte nii rõõmsalt umbes kella kümneks tagasi telklasse, just parajaks ajaks, et piiluda mehe- ja naisepoegade rammukatsumist kiviheitevõistluses. Osavõtumaks, pudel õlut, tundus olevat vähemalt sellel hommikul defitsiit kuigi leidus ka kavalpäid kes tasusid isegi klaastaaras (klaastaara oli siis telklas ametlikult keelatud.) Umbes 15 kilogrammine kivimürakas lendas vastavalt pohmeluseastmele ning varasemale treeningule piisavalt edukalt, et kuulutada hiljem välja nii nais kui meesvõitja, seega võib lugeda ürituse kordaläinuks. Väidetavalt toimus Rock lava ees ka heviaeroobika kuid kahjuks sai seda vaid vilksamisi põõsast piilutud, palav oli.

Niimoodi tiksudes oli kell märkamatult keskpäeva jõudnud ning Rock lavale astus Tolmunud Mesipuu mille sooritus laval jättis täiesti tuimaks (ütleks isegi külmaks aga pagana palav oli.) Ma ei saa öelda, et sellel projektil otseselt midagi viga oleks olnud aga ilmselt sattusid kõik tegurid nende vastu olema, kerge pohmakas, palav loiuks tegev keskpäevane päike ning üldine mitte just sedasorti muusikat resoneeriv peakuju. Esinesid julgelt ära, au ja kiitus neile selle eest, ehk läheb edaspidi paremini.

Järgmisena Jack laval peale läinud Necro Strike feat. Üllar oli juba teisest puust esinemine. Energiat õhkus lavalaudatelt juba enne esinemist kui roosas hommikumantlis karge vuntsiga mees aegajalt lavatagant säärt välgutamas käis. Esinemise alguses lastud mõnus umptsa-umptsa tekitas tunde, et juba, juba olengi Õllesummeril aga siiki ei, massiline karvastemeri kainestas otsekohe ning sundis haarama järgmise joogi järele. Ja siis nad tulid. Siin ei olegi midagi muud öelda, mehed kasutasid mõnusaid tögavaid vaheklippe, et erinevad lood mõnusalt seeditavaks ühepajaroaks liita ning lavašõu oli igati tasemele. Vaene Üllar sai selle esinemise käigus piisavalt nii vaimse kui füüsilise mõnituse osaliseks ja.. mida sa oskad veel tahta. Twelve points, Necro Strike.

Necro Strike kuulatud loovisin tasapisi pealava ette ning kell kaks peale läinud Catafalc sundis mind kuumusele vaatamata kaelalihaseid pingutama. Vihased mehed laval panid rahva liikuma, raske on öelda mis toimus tagaridades, sest olin haaratud eespool lakaviskamisega kuid arvestades neid vokaalseid saavutusi mis kostsid nii lavalt kui ka selle kaugemast ümbrusest võin eeldada, et inimesed nautisid hetke täiel rinnal. Aegajalt lavalt lennanud nänn leidis kindlasti hea kodu, sest vähemalt üks näitsik minust eespool kaotas millegi püüdmise käigus vähemalt enda kui ka mitte oma kaaslase joogi. Õnnestunud esinemine vaatamata mitte nii meelitavatele välioludele.

Aeg oli paras kergeks ringivaatamiseks ning jahutuseks, sest Jack laval valmistus esinema Kurjam. Ärge nüüd valesti aru saage, Kurjam ei ole absoluutselt halb punt ja nagu hiljem kuulda oli ei olnud ka nende esitus halb, lihtsalt isiklik muusikaeelistus suunas mind järgneva kahe bändi ajaks päikese kurja kiirguse käest varjulisemaid paiku otsima ning eelneva üle muljetama. Isiklik vabandus ka Axegressori poiste ees, sest kõike lihtsalt ei jõua ja millagi teed vastavalt oma hetkelisele emotsionaalsele seisundile mõned ebameeldivad otsused. Kuulsin poolekõrvaga mõlemat punti aga erilist emotsiooni ei tekkinud, Catafalc ja Necro Strike olid ilmselt liiga värskelt meeles veel.

Kasutan nüüd seda hetkelist vahepala vingumiseks. Justament, vingun asjade üle mille üle ei tasuks ehk vinguda aga vingumist väärt on nad siiski. Esiteks see neetud toitlustus (siiani asi mis paistab olevat universaalselt festivalikülastajatel pinnuks silmas.) Toit oli olemas, kuni teatud hetkeni. Kõik saavad aru, et suure nõudluse korral tekivad kitsikused aga festivalile ainult kaks toidutelki!? Hullumeelsus ma ütlen. Vahepeal nendes venivates järjekordades tuli mõte, et peaks saapanöörist, haaknõelast ja telgivaiast endale õnge tegema, et midagi süüa saada. Järjekorra lõppu jõudes ja tühja panni jõllitades süvenes tunne veelgi.. Vabandage väga aga toitlustus imes, lurinal.

Teiseks need kurikuulsad ujumiskohad festivalialal. Sai sõpradega esimesel päeval ennast jahutuseks kastma mindud, hüpet tehtud ja isegi jalg kergelt millegi vastu põhjas fileeritud. Seisime siis seal tilkuvate karvaste tolgustena kaldal, märjad trussikud jalas ja haisvad sokid näpus kui ilmus turvamees kes ütles täiesti rahulikul häälel: “Siin on ujumine keelatud, sest põhjas leidub igasugust head ja paremat..” Tore teada seltsimees aga mis meil sellest enam kasu on. Desinfitseerisin jala šotlasega, otsisin paari uusi sokke ja elu läks edasi. Hiljem tekkis sinna õnneks piirdenöör kuid kurjad keeled räägivad, et (kiirabi sai seal päris mitmel korral nähtud) nii mõnigi mees lõikus seal end tugevalt. Eks ta oma lollus ole aga 37.- Eesti Uue Raha eest võiks keegi meid meie endi eest natuke rohkem kaitsta.

Kolmas murelaps oli vesi, seesama mis seisis suurte tünnidega telkimisala kõrval või õigemini selle puudumine teise päeva õhtul. Sellise ilmaga oleks muidugi kaval olnud telklasse vähemalt 5L janukustutuspreparaati varuda aga kahjuks ei tule sellised asjad alati meelde. Tünnid olid õhtul aga tilgatud, kuumus röögatu ja ainuke vesi mis veel saada oli maksis selle elundi hinna millega teda hiljem kehast välja filtreerida vaja oleks olnud. Ma tean, et puhas vesi on maailmas probleemiks ja kõik see muu ökoloogia aga Eesti Vabariigis on isegi vaatamata Keskerakonna pingutustele teda kontrolli alla hoida sõber Puhas Vesi veel relatiivselt odav ühiskonnanähtus. Järgmine kord paluks tünne ilmale vastavalt, sest isegi suure januga ei ole ma nii kindel, et soovin jõest endale mõne maksaamööbi ammutada.

Rõõmsamal toonil jätkamiseks võib aga öelda, et nüüd oli Jack laval Ukrainast pärit kooslus nimega Semargl ning nende parasjagu tantsusegune programm mustast metallist ja sinnajuurde absoluutselt sobivatest kärisevhäälsetest ülekutsetest tantsida muutis tuju kohe täitsa heaks. Poiste programm oli vägagi nauditav ning solisti valgeksvõõbatud peanupp mis laval järjepidevalt servast serva põrkas tekitasid tunde, et võiks avada järgmise õlle ja visata näppu aga päädis see kõik hoopis mõnusa lakaviibutamisega artisti suunas. Kas keegi ka tõsisemalt tantsusammu astuma hakkas jäi arusaamatuks, lava ees oli liikumine siiski täiesti olemas. Tõsiselt nalja teha ja teha nalja muusikastiili üle mille fännid ei ole just kõige leebem rahvas on saavutus omaette.

Suurel laval esinev lätlaste Sanctimony oli väärt üritus mis meenutas sünget rokki mis oleks kui korraks kerge metalse varjundi saavutanud. Pani inimesed õõtsuma ja veidi ehk isegi liiga palju, sest mingil ajamomendil otsustas osa seltskonnast lava ees luigelikult graatsiliste liigutustega oma purjus sõprade ning asjast mitte just nii väga vaimustunud kaaskodanike otsa vaaruma hakata. (Kas see nüüd oli mingi ebamäärane variant mitte õnnestunud circle-pit’ist või mitte jääb igaühe enda otsustada) Bänd mängis aga vapralt ja peale neid Jack laval esinema asunud Revolver jäi vähemalt minu jaoks rohkem pingi, õlle ja seltskonnaürituseks kui muusikaelamuseks.

Ma võiksin nüüd kiita kui ägedad olid Rotting Christ ja Zorg aga ma ei tee seda. Ma ei tee seda selle pärast, et kõik teavad, et Rotting Christ ja Zorg on ägedad ning nad olid ägedad ka HRL 2011 ajal. Metsatöll osutus Metsatölluks (Ülla-Ülla!) Kellele meeldib, sellele meeldib. Uued lood on rahulikumad ning üldse, Metsatöll on selline bänd mis ei vaja enam erilist tutvustamist. Kaasaelajaid jagus neile niigi piisavalt.

Forgotten Sunrise’i lavalemineku ajaks teadsin ma juba selgelt, et üritused jõudu My Dying Bride’i esinemiseni kokku hoida luhtuvad. Forgotten Sunrise on vähemalt minu jaoks selline omandatud maitse mille helipilt suudab mind isegi kõige loiumast olekust ärksaks muuta. Võibolla on see Andersi energeetiline laval sebimine, võibolla need mõnusad sündihelid aga tulemus on üks, Forgotten on bänd mida peab lava ees nautima. Šõu oli uhke, suitsumasin sai vatti ja juba kergelt pimedamaks läinud välistingimused aitasid valgustehnikale ainult kaasa. Spoilerina võin öelda, et Forgotten Sunrise oli minu jaoks selle õhtu nael, sest isegi järgnev My Dying Bride (olen teada tuntud MDB austaja) keda ma oma silmaga Eestis näha enam suurt ei lootnudki ei suutnud sellist emotsiooni tekitada.

Väljas on suveöö, taevas on horisondil õrnroosa ja lavale astub My Dying Bride. Tõsised tegijad tõsisele publikule, klass omaette. Laval toimuv oli hästi kordineeritud ning kogu šõu jättis ääretult professionaalse mulje, tasemel valgustus tekitas lugudele omaette kihi. Kahju ainult, et nad nii hiljaks jäid.. Publik oli palavast päevast väsinud, vaatamata sellele elati kaasa, nii kuis keegi jaksas. Aeglane rõhuv muusika ja sellega kooskõlas tukkuv loodus on muidugi asi mida lihtsalt ei saa nägemata jätta ning ütleme nii, et ei olnud enam paremat momenti selleks, et võtta oma armsamal ümbert kinni ja nautida ühe hea festivali lõppu.

Kontsert sai läbi aga paljude jaoks oli õhtu veel noor. Läbi voogava inimmassi telkla poole teed otsides kohtasin tuttavaid nägusid. Väike puhkus, märjuke ning võeti veel mida öölt võtta andis. Vastu hommikut leidsin telgi, keegi norskas seal aga see ei seganud enam. Saabus mingi ähmane periood ning siis hommik.

Kolmas päev

HRL oli selleks korraks jälle läbi. Kes pakib telki, kellel kiiret ei ole võtab sõpradega koos veel mõned õlled aga üldine õhk reedab kurbuse ja mineku hõngu. Otsitakse öösel kadumaläinud kaaslasi ning rõõmustatakse nende elusalt leidmise üle, süüakse toitlustustelgi juures vahtplasttopsist punast ollust mis pidavat seljanka olema ja lubatakse enam mitte kunagi juua. Üleüldine kordaminek, kahesõnaga. Pakin samuti oma asjad kokku, võtan mõned lonksud šotlast ja sõprade lahkusest ka ühe õlle ning asun teele. Ehk järgmine aasta jälle, kurat seda teab.. Elame, näeme.

Leave a Comment :, , , , more...

Hocico, Forgotten Sunrise & Chaotic Dimension @ Rockstars

by on juuni.30, 2011, under Kontserdiarvustused

Kõnealune üritus leidis aset 2011. aasta 12. juunikuu päeval. (Et käesolev arvamus alles nüüd ilmub, on seotud tõsiasjaga, et üritusele järgnesid pikema vaheta veel teisedki üritused, kust puududa ei tohtinud (ja alkoholikonsumptsiooni nõudsid) ning kogu tsükkel alles mõned päevad tagasi lõppes).

Pean kahetsusega tõdema, et unustasin ära meie fotograafiat harrastavad inimesed, seega jäi pildikarp kaasa võtmata. Minu mobiilikaamera osutus ürituse omapärase valgustuse tõttu pea sama kasutuks kui Eesti võrdõiguslikkuse volinik ja nii peangi tänast rooga pakkuma ilma kastmeta (loputada alla ohtra õllega, kui kuivaks jääb).

Mis valgustusse puutub, siis seekord oli lavale toodud 4 värvilist valgustoru. Need olid asetatud poolkaarekujuliselt lava taha püsti ja kogu värvidemäng oli puldist juhitav. Peab nentima, et sellises konfiguratsioonis oli valgus täitsa meeldiv ja lava mõjus tegelikkusest kordades suuremana. Samas eestvalgustus jättis pisut soovida ja nii jäi laval toimuv suuresti varjude mänguks.

Chaotic Dimension

Esimesena seadis end LED-torude vahele Chaotic Dimension. Tegemist on noore tegijaga Pärnust, kes esitas oma 24 tollisel Samsungi monitoril korraliku valiku tantsulugusid, mis MinuRuumi lehel on sildistatud kui Experimental/Psychedelic/Other. Kuna päriselt sellist muusikastiili nagu Other pole olemas, liigitaks ma asja pigem kui Progressive Trance/Electronica.

Kuna tegelikkuses pole sellist stiili nagu Trance/Electronica ka olemas, siis liigitage ise, kuidas tahate. Aga asi oli kuulatav, jala pani tatsuma küll. Erinevalt mitmetest teistest arvutimuusikutest oli Chaotic Dimension kursis ka sõnaga “esitus” ja ilmselgelt ei tegelenud kogu ürituse Solitaire’i mängimise või emaili tšekkimisega (või kui ta seda siiski tegi, siis üsnagi rütmikalt).

Mulje oli hea ja Chaotic’ut kuulaks laval teist ja kolmandatki korda. Veider, et teda ainult n-ö gooti üritustel näha on olnud. Antud projekt oleks väga teretulnud ka teistel alternatiivtantsumuusika üritustel, mis Eestis toimuvad. Selle jaoks oleks soovitav muidugi oma tehnika seadistada selliselt, et kogu seti saaks esitada sujuvate üleminekutega ühes voos.

Forgotten Sunrise

Mõnikümmend minutit peale seda, kui eemaldati lavalt Samsungi monitor ja lülitati sisse laser, emiteeris esimesed noodid selle aasta Hard Rock Laagri eelpeaesineja Forgotten Sunrise.

Kuigi varakevadel, mil üritus välja kuulutati, lubati naiivselt uut plaati ja vingeid visuaale, jäid need seekord siiski tulemata. See-eest oli aga kontsert üks paremaid. Esitati nii vanu kui ka uusi lugusid, kahtlemata millest nii mõnedki bändi hittide nimekirja rändavad.

Jätkus nii power‘it kui atmosfääri, keerulisi meloodilisi konstruktsioone, omapäraseid tekstuure ja laulusõnu, mis tõenäoliselt iga asimovliku tehisintellekti orbiidile saadaks. Ühesõnaga kõike mida Forgottenil oodanud olekski. Üllatas ainult, et see suudeti pakkida väikese Rockstarsi seinte vahele.

Jään ootama suurt ja vinget HRL’i eelpeaesinemist. :)

Hocico

Viimasena astus üles peaesineja Hocico – põhjus, miks inimesed olid nõus maksma suhteliselt soolast hinda pühapäevase ürituse eest. Kui aus olla, siis mind huvitasid pigem kaks esimest bändi, kuna plaadimasinast kuulates pole Hocico mulle kunagi eriti kirglikke emotsioone tekitanud.

Lavaline esituses oli aga suurepärane ja muusika oli väga kõva. Mängiti pikalt, rahvas ei paistnud väsivat. Õhtut kroonis Andersi (Forgotten Sunrise) külalisesinemine ja Hocico sündimehe üritus stage dive‘i alal. Kuna üritus oli vanusepiiranguta, siis publiku esimesed read just parimat kandepinda ei pakkunud.

Kokkuvõtteks

Andersi korraldatud üritused on oma korralduselt peajagu üle (näiteks) enamikest tavapärastest Eestis toimuvatest metalkontserditest. Ei unustata õlle kõrvale pakkuda kontserdielamust, hoolimata ilmselgelt piiratud rahalistest võimalustest. Kui tarvis, siis kohandatakse ka Rockstarsi lava selliselt, et maailmanimed sellel naeruväärsed välja ei näe ja väga meeldejääva esinemise korraldavad. Samuti ei ole nendel üritustel filler‘it, vaid kõik bändid on väärt nii kuulamist kui vaatamist.

Vanusepiiranguta ja üsnagi varajane üritus sobis ka üle pika aja hästi. Kuna kuulutati välja ürituse kindel lõpuaeg, siis juba esimese bändi ajaks oli kohal märkimisväärne arv inimesi, kes tahtsid peost maksimumi võtta. Tavaliselt kipub esimene bänd ikka tühjale saalile esinema ja viimane bänd esineb karjale purjus inimestele, kes seni kontserdi kuulamise asemel ennast kodus kangemaga tankinud.

Igatahes jääme ootama uusi üritusi samast sarjast ja Forgotten Sunrise’iga kohtume juba sel laupäeval Vana-Vigalas ;)

Kribas: Cly/Suva
Toimetas: Mary-Jane

1 Comment :, , , , , more...

Suomi Estland Perkele

by on mai.31, 2011, under Kontserdiarvustused

Paar head nädalat tagasi külastasin juba varemalt mainitud üritust sarjast Soumi Estland Perkele, mille eelmine kontsert olevat olnud tervelt 6 aastat tagasi. Sarnaselt eelmisele oli peaesinejaks ansambel Loits. Kuna teised bändid, kellega koos tollal lava jagati, on juba enamasti manalatee jalge alla võtnud, olid seekordseteks soojendajateks eesti musta matusemetalli ansambel Thou Shell of Death ja soomlaste Thrash Metal orkester Axegressor. (continue reading…)

Leave a Comment :, , , , , , , more...

VNV Nation, Forgotten Sunrise, STandART Tapperis

by on apr.21, 2011, under Kontserdiarvustused

VNV flaiku16. aprill oli see õhtu, kus sai üle pika aja end välja veetud ja pittu mindud. Kohale tõmbas mind peamiselt vana hea Forgotten Sunrise, mille esinemist pole oma silmaga kuulda saanud juba üle aasta.

Kohapeal sai rüübatud piisavalt kesvamärjukest, mille tulemusena siginevad tihti igasugused põnevad ideed, nii ka seekord: otsustasime, et tõmbaks Surnuaed.ee tagasi püsti tema vanas nišis – hakkaks kribama ürituste ja plaatide arvustusi, teeks intekaid. Samuti on lähiringkonnas paar kibelevat fotograafi, kes hirmsasti oma loomingut tahaks maailmale näidata. Ja nii siis saigi…

(continue reading…)

Leave a Comment :, , , , , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...