Surnuaed

Arvustused

Goresoed – Asülum (2013)

by on sept.16, 2013, under Arvustused

goresoerdGöörlfrend ootab bussi…

Vist ootab siiamaani. Goresoerd on sellest aru saanud. Asülum on nagu mingi lootusetu igatsus. Göörlfrend sõitis teises suunas ja jättis soerdi kuivale. Naerab peeglisse ise sisimas nuttes. Depressiivsus slipknoti maski taga.

Ma tunnistan, et Asülum on hea album. Siin on tõesti väga häid lugusi: “Uppunud Loomade Varjupaik”, “Surnud Siber”, samuti nn hitid “Asülum” ja “Kuningas Direktor”. Jäävad kummitama. Need repliigid – “Sa ju tead, aastakümneid on kogunenud tuska”, “super-ego teispool lauda”. Need repliigid lähevad üldkäibesse. Nii nagu mu esimene lause juba läinud on…

Purustatud peegli ees klouni maski kandev varjatud depressiivsus.

7/10

Leave a Comment more...

Helllight – No God Above, No Devil Below (2013, Solitude productions)

by on sept.13, 2013, under Arvustused

Hellight - No God Above No Devil BelowKui sain aastaid tagasi kuulda Brasiilia täiesti tundmatu bändi tundmatut albumit “In Memory Of The Old Spirits”, ei olnud mul eelnevalt muid mõtteid, kui et Brasiilia ja funeral doom? Selline kooslus? On’s võimalik?

Nüüdseks on too igihaljas album mu lemmikuna tihedaima külastajana klappides kõlanud. Miks? Vahest õrna kõrgema vokaali pärast, mis kaeblikke meloodiaid lauldes lummab, vahest mitte eriti ekstreemsustesse laskuva rusuvuse ja melanhooliaga. Võibolla ka selle pärast, et tegemist on brazzidega? Mulle pole küll kunagi brasiilia jalgpall meeldinud aga raskema muusika koha pealt tegemist siiski eksootikaga.
Siiski, kui kuulata lugusi nagu “Afterlife”, “Life In Darkness”, “In Memory of The Old Spirits” või “Alone…” või ükskõik millist teist lugu… On midagi erilist.

Vahepeal suutis bänd üllatada cover-albumiga, võibolla kohutavate, võibolla kohatute, võibolla heade versioonidega näiteks Queenist (“Show Must Go On”), Black Sabbathist (“Heaven And Hell”) jne. Kogumiku põhilooks olev “The Light That Brought Darkness” oli aga jällegi ülim…

Nüüd on ilmunud minu jaoks väga väga kaua oodatud uus album. Lõpuks.

“No God Above, No Devil Below”

Ikka imestan, kuidas üks kurja olemusega suur kiilakas on võimeline rögisema, müstiliselt sosistama, laulma maheda vokaaliga ja tagatipuks Bruce Dickinsoni moodi lõõritama? Jah, on!
Rusuvad helid, endiselt judinaid tekitavad depressiivsed meloodiad ning masendavalt võimas funeral doom kostub kõrvadesse ja ajju sellest albumist algusest lõpuni. Ühtegi nõrka kohta pea 80 minutit kestvas oopuses ei ole. Ühtki lugu eraldi välja tuua pole mõtet, sest tegemist on äärmiselt ühtlase üllitisega. Võibolla tõstaks esile vaid “Path Of Sorrow” ülimalt jõhkrat kitarrikäiku – nagu ameleks hakklihamasinas. Ja kahtlemata varem singlina välja antud nimilugu.
Rohkelt süntesaatorihelisi ning uskumatult hea puhas vokaal annavad võimaluse seda albumit nautida ka neil, kes igapäevaselt funeral doomi kuulata ei suudaks. Ilus, melanhoolne, kurblik, samas aga kuratlikult sünge ja võimas.

10/10

59233_607542555933315_726710764_n

2 Comments :, more...

Thou Shell Of Death – Sepulchral Silence (2013)

by on sept.12, 2013, under Arvustused

Thou Shell of Death - Sepulchral SilenceÜks on kindel – Zworgil alias IngWaril on praktiliselt oma muusikalise teadvuse algusest saadik olnud kindel ja vankumatult omas tunnelis liikumise tung. Seitse aastat tagasi ilmutatud Wrath Is Evergreeni “Pyre” oli minu teada tema esimeseks katsetuseks. Tol korral mind paeluva burzumliku hõnguga minimalistlik doom-black andis juba aimu suurest ambitsioonist ja soovist kõrgele lennata. Suhteliselt sarnaselt on mees oma loominguga liikunud tänapäevani.

Vahepeal on ta läbinud (võimalik küll, et valulised) etapid WIE’ga, mis tegi kohati suurepäraseid etteasteid, ning Viirastusega. Lisaks tuleb igal juhul kõrgelt hinnata mehe panust kohalikus metalskeeenes, ta on pannud nn depressiivmuusikat kuulama ja austama väga suure kogukonna. Jällegi ma ei ole kindel, et enamik neist massidest päriselt ka kuulab taolist muusikat aga seda kõike ei saa eitada.

Nüüd siis Zworgi viimasest bändist ja albumist. TSoD’i nime all on mees ise klopsinud puidust ümbriskarbid kahele senisele üllitisele (teine neist split Wedard’iga). Muidu küll hirmus vägevad ja omapärased, aga näiteks vaheleht ei mahtunud korralikult sinna ära (kruvikeeraja küll – testitud). Seekord on vististi lastud põhitöö ära teha Austria labeli Talheim Records poolt. Järjekordne tõestus, et bändi tunnustatakse üle (riigi)piiride!

“Sepulchral Silence” meenutab mulle esimestest minutitest viimasteni Summoningut. Nagu oleks midagi Dol Guldurilt, aga ometi… seal seda tegelikult pole. Välja praagitud lood? Ma olen meeletult palju kokku puutunud depressiivsusega, masendusega, sünguse ja suitsiidsusega ning võin öelda, et see album ei sisalda taolisi tundeid. Muidugi, võibolla, kui keegi tunneb, et Sõrmuste Isand on depressiivne… Unistav, atmosfäärne, rohke sündiga üle kastetud, kajas karjed? Seda küll. Shoegaze black? Tundub paslik.

Need viis lugu libisevad vaikselt kõrvast sisse-välja ning järelemotsioone eriti nagu ei tekigi. Ei saa öelda, et midagi häiriks, ei jää aga ka mitte midagi meelde, ei kaja enam hiljem vastu.

Varem Zworg julges käia täiesti oma rada pidi ja ei lasknud end mõjutada kõrvalistest arvamustest. Võimalik, et see rada on tal jalge ees praegugi, see vist ongi see, mida mööda mees on tahtnud käia (ja nüüd ju edukalt ning tunnustatult) aga mina ei viitsiks sellist sissetallatud igavat teed pidi logeleda. Minu jaoks jäi see album üksluiseks, turvaliseks ja igavaks. Taustatapeedina sobib aga muidugi hästi.

Zworgi ambitsioonide tunnustuseks aga tuleb kindlasti märkida, et 28. septembriks suudeti broneerida Padise kloostri varemed, kus esitletakse käesolevat plaati, meelitati varjusurmast välja Skepticism ning toeks tuliForgotten Sunrise. Kõva mees on Zworg!

5/10

2 Comments :, more...

Estoner – The Stump Will Rise

by on okt.22, 2012, under Arvustused

Estoner - The Stump Will Rise kaanepiltNime poolest eesti stoneri tõeline tempelbänd on aastake-kaks juba vaikselt oma seenekesi nosinud ja tegutsenud. Alul pidasin seda täielikuks naljabändiks, aga olles nüüd üllitanud oma debüütalbumi tuleks seda kooslust siiski tõsiste kavatsustega elujõuliseks kännuks pidada. “Känd tõuseb” on nimelt selle esikketta nimeks. No kuulame siis, kuigi jah, kõik teavad, mida ma kohalikust kiviskeenest arvan.

Alustame albumi kujundusest. Vana mükometalistina silman esimese asjana mingeid seeni, vist sõnnikuseenikud või noh, tavalisema nimega – sitaseened. Okei. Ja karuputked. Ja mingi suits. Kas see kooslus viib lubatud kosmoselennule ja jätabki sinna? Võimalik. Kõõrdsilmsusele vist küll, nii nagu veel kujundusest välja loen.

Esimesena kuuldav Greenseeker ja lõpulugu Mindweasels kaevavad mu mälust vana hea Solitude Aeturnuse. Refrään oleks nagu maha kopeeritud loost Destiny Fall To Ruins, kuid läbi meeletu kaja. Tegelikult oleks võinud kogu muusika läbi sama kajamasina lasta, oleks võibolla suitsusem staff. Praegu on nii, et peale paari minutit muutuvad lood marutüütavaks ja ainult ootad, millal ometi lõppeb see jämm.

On küll natuke virgutavamaid ja “ohoo” efekti tekitavaid hetki (Meet The Abyss, Level 5 Wizard), kus flirditakse lausa black metaliga aga seda kuidagi vägisi ja üldisele laialivalguvusele päästjaks need hetked ei osutu. Kahju, et sellist piiride ületust rohkem teha ei juletud. Oleks võinud näiteks (funeral) doomi rohkem sisse lükata (Antonile peaks see teema ju käpas olema) või flirtida tõesti black ja death metaliga. Absull mida, aga liiga kinni ollakse oma “stoneris” samas kui see stiil on ju selline “laialivalguv” ei peaks kartma niiväga piiride hajutamist. Level 5 Wizard’i esimesed poolteist minutit kosmilise uilge (hukkunud alpinist?) võib just eelnevat silmas pidades kogu albumi parimaks osaks pidada. Kahjuks vajus aga ka see suvaliseks niinimetatud psühhedeelseks uimerdamiseks kätte ja no see on jubedalt tüütu. Ning.. kui LSD ja vampiiri kombo nii tuim ja igav on, nagu seda E-Stoner presenteerib, siis ma ei saa üldse aru, miks reaalsusest kuhugi minema peaks? Bürokraatia on thriller selle kõige kõrval.

Aga bändile aitäh tuletamast mulle meelde, kui palju häid bände on maailmas olemas. Asungi nüüd oma kõrvatraumast taastuma.

4/10

Leave a Comment :, , more...

Põhjast – Thou Strong, Stern Death

by on aug.19, 2012, under Arvustused

Suure uudisena paiskus kohalikku metallitaevasse teade internatsionaalse uue bändi Põhjast leping Spinefarm plaadifirmaga ja albumi Thou Strong, Stern Death ilmutus. Hoolimata debüüdi Der Sturm õlgu kehitama ajavast igavusest tekkis ka minul huvi antud üllitise vastu, sest ära mainitud suured eeskujud ja mõjutajad – Bathory, Immortal ja Primordial on muljet avaldavad suurnimed. Lisaks peab ütlema, et plaadi kujundus on kohutavalt ilus, mis sest, et Ulver, Limbonic Art ja mitmed teised on taolised teemad juba varem palju kordi läbi närinud. Töötab siiani.

Plaati mitu korda läbi kuulanuna pean aga tunnistama, et kujundus jäigi minu jaoks albumi parimaks elemendiks. Küll proovisin leida seoseid eelpool mainitud kollektiivide loominguga, mõjutajate mõju muusikas või ükskõik mida, mis võiks natukenegi lugudes kosta. Ei leidnud. Tegemist on arusaamatu idee ja mitte midagi pakkuva muusikaga. Raske on seda black metaliks nimetada, vokaalne tühjus viitaks justkui mõnele thrash-kollektiivile, tundetu kiretu roigamine, loost loosse. Muusika samamoodi – kiretu absoluutselt mitte mingeid tundeid väljendav ühtlase tempoga kütmine. Ei taba ära, millal lugu lõppeb, millal teine või kolmas algab. Süvenemata ei saaks arugi, kui album läbi. Ei ainsatki meeldejäävat momenti. Ometi ma püüdsin neid leida. Kasvõi ühte. Ei. Viimase loona The Three Brothers hakkas natuke oma akustilise kitarri ja kajalise vokaaliga lubama aga lubamiseks see siiski jäigi.

Raske öelda, võibolla on tõesti minus viga – seni on ju väga seda bändi kiidetud. Aga suure tõenäosusega ikka selle pärast, et head kamraadid on koos, sõbrad ju teevad, Keijo ju keeras soundi, Atso mängis ju trumme, Kalvet ju tõlkis. Kõik on vägev, peab ju hea olema. Nii nagu peab. Ma olen enda meelest päris palju metalit kuulanud, head metalit, ka eelpoolnimetatud mõjutajaid. Ei saa aru. Kõigil neil on oma käekiri, oma imago, omamoodi spetsiifilised, erilised vokaalid, soundid ja see “miski”. Põhjast ei oma mitte mingisugust “miskit”. Tavaline mittemidagiütlev (black?)metal. Aga kujundus on ilus ning vinüülisõpradel kollektsioonis uus kaunistus olemas. Kilest pole vaja välja võttagi.

3/10

Leave a Comment :, , more...

Burzum – Umskiptar (2012)

by on mai.06, 2012, under Arvustused

Kui minu poole hiljuti pöörduti, kas ma sooviks midagi Vargi käest küsida, siis ei osanud ma midagi mõelda. Mul ei ole Vargile mingeid küsimusi, ma ei soovi Tema kohta midagi uut teada. Minule räägib Ta kõik olulise oma muusikaga. On juba pikka aega seda teinud. Ma ei ole süvenenud Tema tõekspidamistesse, Tema tegemistesse või ütlustesse. See kõik ei huvita mind. Ma austan Teda ilma selle kõigeta, ma kummardan Tema poole nende helide pärast, mida Ta kakskümmend aastat teinud on. Kogu sellest ajast tuleb mul meelde vaid üks tõsiselt halb lugu (War). Albumid Hvis Lyset Tar Oss, Filosofem, Belus ja Fallen võiks kõik olla mu läbi aegade top 10 üllitiste hulgas.

Seda kõike arvesse võttes hakkasin Umskiptar‘i kuulama täiesti puhtalt lehelt. Mingeid eelarvamusi, mingeid ootusi ega pettumuse kartust polnud. Eks ta esimesel kuulamisel suhteliselt arusaamatu tundus, sain aru, et käesolev album on vähe paksema koorega pähkel isegi minule katki hammustamiseks. Kuni looni Gullaldr. See kümneminutiline melanhoolialaks lajatas täpselt õigesse kanalisse, lummas esimesest kuulamisest ja enam lahti ei lase. See on midagi palju enamat kui muusika, midagi enamat kui isegi Burzum! Kogu album sai minu jaoks selgeks ning teeb sellest ühe parima läbi aegade. See sisemine kurbus ja mõtisklus võtab mõistuse.

Alfadanz‘i Daudi Baldrs‘i meenutav primitiivklaveripalast välja sirguv depressiivkomplekt koos põneva kitarrilahenduse ja väga hästi kõlava vokaaliga näitab täiesti uut Burzumi nägu, sellele järgnev Hit Helga Tré vapustab veelgi enam, seda juba varasemalt tuttaval teraval kitarril müstilise meloodiaga. Ja nii lõpuni välja. Väga tappev album, millele kohe mitte kuidagi ei saa alla maksimumpunktide panna.

Ja jätkuvalt mul ei ole küsimusi Vargile.

Leave a Comment :, , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...