Surnuaed

Archive for september, 2013

Goresoed – Asülum (2013)

by on sept.16, 2013, under Arvustused

goresoerdGöörlfrend ootab bussi…

Vist ootab siiamaani. Goresoerd on sellest aru saanud. Asülum on nagu mingi lootusetu igatsus. Göörlfrend sõitis teises suunas ja jättis soerdi kuivale. Naerab peeglisse ise sisimas nuttes. Depressiivsus slipknoti maski taga.

Ma tunnistan, et Asülum on hea album. Siin on tõesti väga häid lugusi: “Uppunud Loomade Varjupaik”, “Surnud Siber”, samuti nn hitid “Asülum” ja “Kuningas Direktor”. Jäävad kummitama. Need repliigid – “Sa ju tead, aastakümneid on kogunenud tuska”, “super-ego teispool lauda”. Need repliigid lähevad üldkäibesse. Nii nagu mu esimene lause juba läinud on…

Purustatud peegli ees klouni maski kandev varjatud depressiivsus.

7/10

Leave a Comment more...

Helllight – No God Above, No Devil Below (2013, Solitude productions)

by on sept.13, 2013, under Arvustused

Hellight - No God Above No Devil BelowKui sain aastaid tagasi kuulda Brasiilia täiesti tundmatu bändi tundmatut albumit “In Memory Of The Old Spirits”, ei olnud mul eelnevalt muid mõtteid, kui et Brasiilia ja funeral doom? Selline kooslus? On’s võimalik?

Nüüdseks on too igihaljas album mu lemmikuna tihedaima külastajana klappides kõlanud. Miks? Vahest õrna kõrgema vokaali pärast, mis kaeblikke meloodiaid lauldes lummab, vahest mitte eriti ekstreemsustesse laskuva rusuvuse ja melanhooliaga. Võibolla ka selle pärast, et tegemist on brazzidega? Mulle pole küll kunagi brasiilia jalgpall meeldinud aga raskema muusika koha pealt tegemist siiski eksootikaga.
Siiski, kui kuulata lugusi nagu “Afterlife”, “Life In Darkness”, “In Memory of The Old Spirits” või “Alone…” või ükskõik millist teist lugu… On midagi erilist.

Vahepeal suutis bänd üllatada cover-albumiga, võibolla kohutavate, võibolla kohatute, võibolla heade versioonidega näiteks Queenist (“Show Must Go On”), Black Sabbathist (“Heaven And Hell”) jne. Kogumiku põhilooks olev “The Light That Brought Darkness” oli aga jällegi ülim…

Nüüd on ilmunud minu jaoks väga väga kaua oodatud uus album. Lõpuks.

“No God Above, No Devil Below”

Ikka imestan, kuidas üks kurja olemusega suur kiilakas on võimeline rögisema, müstiliselt sosistama, laulma maheda vokaaliga ja tagatipuks Bruce Dickinsoni moodi lõõritama? Jah, on!
Rusuvad helid, endiselt judinaid tekitavad depressiivsed meloodiad ning masendavalt võimas funeral doom kostub kõrvadesse ja ajju sellest albumist algusest lõpuni. Ühtegi nõrka kohta pea 80 minutit kestvas oopuses ei ole. Ühtki lugu eraldi välja tuua pole mõtet, sest tegemist on äärmiselt ühtlase üllitisega. Võibolla tõstaks esile vaid “Path Of Sorrow” ülimalt jõhkrat kitarrikäiku – nagu ameleks hakklihamasinas. Ja kahtlemata varem singlina välja antud nimilugu.
Rohkelt süntesaatorihelisi ning uskumatult hea puhas vokaal annavad võimaluse seda albumit nautida ka neil, kes igapäevaselt funeral doomi kuulata ei suudaks. Ilus, melanhoolne, kurblik, samas aga kuratlikult sünge ja võimas.

10/10

59233_607542555933315_726710764_n

2 Comments :, more...

Thou Shell Of Death – Sepulchral Silence (2013)

by on sept.12, 2013, under Arvustused

Thou Shell of Death - Sepulchral SilenceÜks on kindel – Zworgil alias IngWaril on praktiliselt oma muusikalise teadvuse algusest saadik olnud kindel ja vankumatult omas tunnelis liikumise tung. Seitse aastat tagasi ilmutatud Wrath Is Evergreeni “Pyre” oli minu teada tema esimeseks katsetuseks. Tol korral mind paeluva burzumliku hõnguga minimalistlik doom-black andis juba aimu suurest ambitsioonist ja soovist kõrgele lennata. Suhteliselt sarnaselt on mees oma loominguga liikunud tänapäevani.

Vahepeal on ta läbinud (võimalik küll, et valulised) etapid WIE’ga, mis tegi kohati suurepäraseid etteasteid, ning Viirastusega. Lisaks tuleb igal juhul kõrgelt hinnata mehe panust kohalikus metalskeeenes, ta on pannud nn depressiivmuusikat kuulama ja austama väga suure kogukonna. Jällegi ma ei ole kindel, et enamik neist massidest päriselt ka kuulab taolist muusikat aga seda kõike ei saa eitada.

Nüüd siis Zworgi viimasest bändist ja albumist. TSoD’i nime all on mees ise klopsinud puidust ümbriskarbid kahele senisele üllitisele (teine neist split Wedard’iga). Muidu küll hirmus vägevad ja omapärased, aga näiteks vaheleht ei mahtunud korralikult sinna ära (kruvikeeraja küll – testitud). Seekord on vististi lastud põhitöö ära teha Austria labeli Talheim Records poolt. Järjekordne tõestus, et bändi tunnustatakse üle (riigi)piiride!

“Sepulchral Silence” meenutab mulle esimestest minutitest viimasteni Summoningut. Nagu oleks midagi Dol Guldurilt, aga ometi… seal seda tegelikult pole. Välja praagitud lood? Ma olen meeletult palju kokku puutunud depressiivsusega, masendusega, sünguse ja suitsiidsusega ning võin öelda, et see album ei sisalda taolisi tundeid. Muidugi, võibolla, kui keegi tunneb, et Sõrmuste Isand on depressiivne… Unistav, atmosfäärne, rohke sündiga üle kastetud, kajas karjed? Seda küll. Shoegaze black? Tundub paslik.

Need viis lugu libisevad vaikselt kõrvast sisse-välja ning järelemotsioone eriti nagu ei tekigi. Ei saa öelda, et midagi häiriks, ei jää aga ka mitte midagi meelde, ei kaja enam hiljem vastu.

Varem Zworg julges käia täiesti oma rada pidi ja ei lasknud end mõjutada kõrvalistest arvamustest. Võimalik, et see rada on tal jalge ees praegugi, see vist ongi see, mida mööda mees on tahtnud käia (ja nüüd ju edukalt ning tunnustatult) aga mina ei viitsiks sellist sissetallatud igavat teed pidi logeleda. Minu jaoks jäi see album üksluiseks, turvaliseks ja igavaks. Taustatapeedina sobib aga muidugi hästi.

Zworgi ambitsioonide tunnustuseks aga tuleb kindlasti märkida, et 28. septembriks suudeti broneerida Padise kloostri varemed, kus esitletakse käesolevat plaati, meelitati varjusurmast välja Skepticism ning toeks tuliForgotten Sunrise. Kõva mees on Zworg!

5/10

2 Comments :, more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...