Surnuaed

Skepticism Padise kloostris

by on okt.06, 2013, under Kontserdiarvustused

Sellist üritust üritada sellises kohas korraldada kõlab esmalt hullumeelse ideena, mille teoks saamisel on vähe lootust. Ometi võttis Zworg selle pöörase ettevõtmise käsile ning… viis täide! Jah, kloostri varemetes esines matusedoomi üks alusepanijatest, vägagi skeptiline Skepticism.

Tunnustan veelkord korraldust, tõeliselt oli mõeldud võimalikele külastajatele – eribussid nii Tallinnast, kui Lõuna-Eestist olid kenasti tellitud, ilusti said kõik ka tagasi (kuigi ise oleksin napilt maha jäänud, enda viga. Õnneks bussijuht halastas ja ootas ära). Teada, et minusugusel sandil varemete vahel ja kitsast järsust trepist üles-alla ronimine just lemmiktegevus pole aga need kannatused tasusid ära, midagi kurta ei tohi.

Nüüd siis bändidest. Forgotten Sunrise hämmastas mind tugevalt. Eks ta on kogu aeg olnud pigem Andersi oma projekt, aga siin varemetes kujunes see täielikuks tema sooloetenduseks. Ma ei ole kunagi varem sellise fiilinguga Andersit näinud. Kohati skisofreenilistesse hoogudesse laskunud, hüpnootilisi ilmeid, hullunud välkkiireid sööste rahvahulgast läbi joostes, inimeste keskel laulmist… Ma ei ole kindel, kas see kõik oli plaanitud või mõjusid need müürid mehe (ala)teadvusele niiviisi. Võimas! Ragnar ja Gerty on taandunud varjudeks kuskile kaugustesse.

Thou Shell Of Death esitles sellel üritusel oma uut plaati “Sepulchral Silence” võinuks sobitada end ideaalselt taolisesse keskkonda. Väheke udune, kõlekülm, kivitolmune süngus. Nagu ma juba plaadiarvamuses olen kirjutanud – sünge see muusika pole. Ikka ja jälle kangastus Summoning, see võrdlus jäi paika ka nüüd. Tegelikult see pole ju halb. Ilusad meloodiajupid, muinasjutuline atmosfäär, kuskil sibavad kääbikud ja haldjad. Ilus meeleolumuusika. Kindlasti oleks saanud kohta arvestades seda kõike palju efektsemalt esile tuua: Võimsamad küünlajalad (mis varemalt olnud), rohkem küünlaid, vähem valgust, pimedam atmosfäär… Selge muidugi, et peamine aur kulus üldse kogu selle õhtu korraldamisele aga siiski. Vähemalt trummar võiks loobuda esinemise ajal kõrvaklappidest või siis vähemalt tallegi mõne kapuutsi pähe organiseerida.

FS ja TSoD poolt ühiselt esitatud Beheriti kaveri suutsin ma aga tulise kahjuna maha magada. Kuuldavasti oli tegemist suurepärase meistriteosega ning loodan siiralt, et nüüd võetakse kätte ja salvestatakse see projekt edaspidiseks.

Skepticism… Jah! See on tõeline funeral doom. Totaalne matusemuusika. Igas mõttes. Need mehed olid matusetalitajad! Mitte mingisugust pooset, isegi mitte metalit. Puhas kuulajate hingede mulda sängitamine. Nii ebatraditsiooniline, nii lihtne aga samas nii rusuv. Nagu mataks oma enda ihu. See orel, orelil olev peegel, kust organist sai oma ängistunud nägu vaadelda… totaalselt traditsioonidest erinev trummimäng… juba ammuilma surnud hingega laulja tühjusesse surutud tühi pilk… kõik see ongi FUNERAL DOOM suurte tähtedega. Uskumatu. Kõik senised kogemused on põrmustatud.

Mõned tähelepanekud, mis küll kontsertelamust rikkuda ei suutnud kuid mingil moel siiski kripeldama jäid. Funeral doom ei ole koht, kuhu oma corpsepaintiga iivõlpoosesi tegema tulla. Selle jaoks on olemas black magic estonia ja vastavad muud ugh-üritused. Skepticism pole ka bänd, kus praktiliselt lavale trügides ja lärmates vägisi lauljale õlut jagama ning füüsilist kontakti otsima peaks. Muidu aga… Suur tänu sulle Zworg!

Leave a Comment more...

Goresoed – Asülum (2013)

by on sept.16, 2013, under Arvustused

goresoerdGöörlfrend ootab bussi…

Vist ootab siiamaani. Goresoerd on sellest aru saanud. Asülum on nagu mingi lootusetu igatsus. Göörlfrend sõitis teises suunas ja jättis soerdi kuivale. Naerab peeglisse ise sisimas nuttes. Depressiivsus slipknoti maski taga.

Ma tunnistan, et Asülum on hea album. Siin on tõesti väga häid lugusi: “Uppunud Loomade Varjupaik”, “Surnud Siber”, samuti nn hitid “Asülum” ja “Kuningas Direktor”. Jäävad kummitama. Need repliigid – “Sa ju tead, aastakümneid on kogunenud tuska”, “super-ego teispool lauda”. Need repliigid lähevad üldkäibesse. Nii nagu mu esimene lause juba läinud on…

Purustatud peegli ees klouni maski kandev varjatud depressiivsus.

7/10

Leave a Comment more...

Helllight – No God Above, No Devil Below (2013, Solitude productions)

by on sept.13, 2013, under Arvustused

Hellight - No God Above No Devil BelowKui sain aastaid tagasi kuulda Brasiilia täiesti tundmatu bändi tundmatut albumit “In Memory Of The Old Spirits”, ei olnud mul eelnevalt muid mõtteid, kui et Brasiilia ja funeral doom? Selline kooslus? On’s võimalik?

Nüüdseks on too igihaljas album mu lemmikuna tihedaima külastajana klappides kõlanud. Miks? Vahest õrna kõrgema vokaali pärast, mis kaeblikke meloodiaid lauldes lummab, vahest mitte eriti ekstreemsustesse laskuva rusuvuse ja melanhooliaga. Võibolla ka selle pärast, et tegemist on brazzidega? Mulle pole küll kunagi brasiilia jalgpall meeldinud aga raskema muusika koha pealt tegemist siiski eksootikaga.
Siiski, kui kuulata lugusi nagu “Afterlife”, “Life In Darkness”, “In Memory of The Old Spirits” või “Alone…” või ükskõik millist teist lugu… On midagi erilist.

Vahepeal suutis bänd üllatada cover-albumiga, võibolla kohutavate, võibolla kohatute, võibolla heade versioonidega näiteks Queenist (“Show Must Go On”), Black Sabbathist (“Heaven And Hell”) jne. Kogumiku põhilooks olev “The Light That Brought Darkness” oli aga jällegi ülim…

Nüüd on ilmunud minu jaoks väga väga kaua oodatud uus album. Lõpuks.

“No God Above, No Devil Below”

Ikka imestan, kuidas üks kurja olemusega suur kiilakas on võimeline rögisema, müstiliselt sosistama, laulma maheda vokaaliga ja tagatipuks Bruce Dickinsoni moodi lõõritama? Jah, on!
Rusuvad helid, endiselt judinaid tekitavad depressiivsed meloodiad ning masendavalt võimas funeral doom kostub kõrvadesse ja ajju sellest albumist algusest lõpuni. Ühtegi nõrka kohta pea 80 minutit kestvas oopuses ei ole. Ühtki lugu eraldi välja tuua pole mõtet, sest tegemist on äärmiselt ühtlase üllitisega. Võibolla tõstaks esile vaid “Path Of Sorrow” ülimalt jõhkrat kitarrikäiku – nagu ameleks hakklihamasinas. Ja kahtlemata varem singlina välja antud nimilugu.
Rohkelt süntesaatorihelisi ning uskumatult hea puhas vokaal annavad võimaluse seda albumit nautida ka neil, kes igapäevaselt funeral doomi kuulata ei suudaks. Ilus, melanhoolne, kurblik, samas aga kuratlikult sünge ja võimas.

10/10

59233_607542555933315_726710764_n

2 Comments :, more...

Thou Shell Of Death – Sepulchral Silence (2013)

by on sept.12, 2013, under Arvustused

Thou Shell of Death - Sepulchral SilenceÜks on kindel – Zworgil alias IngWaril on praktiliselt oma muusikalise teadvuse algusest saadik olnud kindel ja vankumatult omas tunnelis liikumise tung. Seitse aastat tagasi ilmutatud Wrath Is Evergreeni “Pyre” oli minu teada tema esimeseks katsetuseks. Tol korral mind paeluva burzumliku hõnguga minimalistlik doom-black andis juba aimu suurest ambitsioonist ja soovist kõrgele lennata. Suhteliselt sarnaselt on mees oma loominguga liikunud tänapäevani.

Vahepeal on ta läbinud (võimalik küll, et valulised) etapid WIE’ga, mis tegi kohati suurepäraseid etteasteid, ning Viirastusega. Lisaks tuleb igal juhul kõrgelt hinnata mehe panust kohalikus metalskeeenes, ta on pannud nn depressiivmuusikat kuulama ja austama väga suure kogukonna. Jällegi ma ei ole kindel, et enamik neist massidest päriselt ka kuulab taolist muusikat aga seda kõike ei saa eitada.

Nüüd siis Zworgi viimasest bändist ja albumist. TSoD’i nime all on mees ise klopsinud puidust ümbriskarbid kahele senisele üllitisele (teine neist split Wedard’iga). Muidu küll hirmus vägevad ja omapärased, aga näiteks vaheleht ei mahtunud korralikult sinna ära (kruvikeeraja küll – testitud). Seekord on vististi lastud põhitöö ära teha Austria labeli Talheim Records poolt. Järjekordne tõestus, et bändi tunnustatakse üle (riigi)piiride!

“Sepulchral Silence” meenutab mulle esimestest minutitest viimasteni Summoningut. Nagu oleks midagi Dol Guldurilt, aga ometi… seal seda tegelikult pole. Välja praagitud lood? Ma olen meeletult palju kokku puutunud depressiivsusega, masendusega, sünguse ja suitsiidsusega ning võin öelda, et see album ei sisalda taolisi tundeid. Muidugi, võibolla, kui keegi tunneb, et Sõrmuste Isand on depressiivne… Unistav, atmosfäärne, rohke sündiga üle kastetud, kajas karjed? Seda küll. Shoegaze black? Tundub paslik.

Need viis lugu libisevad vaikselt kõrvast sisse-välja ning järelemotsioone eriti nagu ei tekigi. Ei saa öelda, et midagi häiriks, ei jää aga ka mitte midagi meelde, ei kaja enam hiljem vastu.

Varem Zworg julges käia täiesti oma rada pidi ja ei lasknud end mõjutada kõrvalistest arvamustest. Võimalik, et see rada on tal jalge ees praegugi, see vist ongi see, mida mööda mees on tahtnud käia (ja nüüd ju edukalt ning tunnustatult) aga mina ei viitsiks sellist sissetallatud igavat teed pidi logeleda. Minu jaoks jäi see album üksluiseks, turvaliseks ja igavaks. Taustatapeedina sobib aga muidugi hästi.

Zworgi ambitsioonide tunnustuseks aga tuleb kindlasti märkida, et 28. septembriks suudeti broneerida Padise kloostri varemed, kus esitletakse käesolevat plaati, meelitati varjusurmast välja Skepticism ning toeks tuliForgotten Sunrise. Kõva mees on Zworg!

5/10

2 Comments :, more...

Hard Rock Laager 2013 vol 2

by on juuli.07, 2013, under Reisikirjad

1017058_599399340091749_230079518_nSeltsimees Lunastaja arvustas mõned päevad tagasi Hard Rock Laagrit, aga nagu mõned lugejad täheldasid, piirdus ta ainult bändide kirjeldamisega oma subjektiivsest seisukohast. Ta unustas täielikult (oma subjektiivsest seisukohast) laagrimelust kirjutada. Selle olukorra lunastamiseks avaldame järgneva artikli, mis midagi muud ei sisaldagi.

Tüütasin kogu ekipaaži juba teel Tartust Vana-Vigalasse. Kaine ja roolis istuv Kenkmann alias Isa Pjotr alias Götterdammerung alias Jaagup Mahkra tundus kriipi. Aga sõita ta oskab.

Piletisabas tuli vastu üks tuttava näoga tont, kelle ma algul Tapperi Rebaseks ristisin kuid mind pekki saatnuna ja siis kallistama kukkununa vana hea Ainina ära tundsin. Noh, juhtub.

Saba osutus niivõrd pikaks, et pidin kuidagi enne asja aja ära ajama, et ikka õigeks ajaks lava ette saada. Saingi omale punutud käepaela, mida nüüd hiljem paljud taga ajavad (rott viis kodus selle kohe klaveri alla). Aga no andke andeks, valdav osa sabas olijatest suundus peale paela saamist telklasse jooma enivei. Mina tahtsin ikka midagi näha ka.

Kogu ürituse ärevaim hetk saabus, kui Aini Evokeni lava eest ära kiskusin. Mees avastas, et tegemist polnud teps mitte Mardukiga ning uskumatult valju häälega ületas igasuguse lavalise rögina nõudes oma Mardukki. Vaene mees pidi veel poolteist päeva iga bändi ees jõlkuma ja lootma, et äkki just näiteks Maxtractor on Marduk. (miks te kõik ütlete, et ma olen Otepääl, ma olen ju Pärnus!)

Uskumatu, kui mõnus oli pärast telklas lebotada. Millegipärast olla enamus rahvast kuskil katafalkidel olnud ja testamenti kirjutanud. Too viimane oli isegi telklasse kosta, hirmus tõka-tõka-tõka. Üldse ei saa ma aru, miks siin trääsabuum on toimunud. Kas see on sellest, et mul pole veel pimesool välja lõigatud?

Hommikused tähelepanekud: Poe juurest edasi on üks vahva ootepaviljon. Mitme ruumiga. Võimalik teha üht, teist ja kolmandatki. Kell seitse hommikul ei segaks toiminguid mitte üks parm. Kohalikud ossid on ka sellel ajal väga sõbralikud ja näitavad meelsasti suunda, kuhu jääb laagriplats. Seda enne, kui ürgaegne buumer nad sõidu pealt kratti pidi küüti on visanud. Kohutavalt ilus koht. Aga tunnike hiljem on juba olukord tüütu. Millegipärast on siis kõik kohad täis mingeid pohmellis karvaseid. Oskab äkki Turovski seda looduse fenomeni lahti seletada?

Emphasise lauljatibi oli ikka nii impressiv, et kainenemine (või joovastumine?) oli totaalne. Noh, mõelge, õllesummeril tuleks vastu üleni mustas, mustade juustega mustade küünte ja mustade silmaläätsedega chikk… Umbes sama efekt, aga vastupidiselt siis hard rock laagris, kus enamik chikke ongi eelpool kirjeldatult… ja laval on kirjeldamatu … iludus! Aga ei! ta ei laula, et armastab luuserit. Seda ma ei tea, mida ta laulis, aga poole laulmise pealt viskas oma tagi ka ära… Õnneks oli jõgi lähedal.

Edasisest on mõned ajaloolised ürikud kaduma läinud. Kanteri kettaga ma pihta vististi siiski ei saanud, küll aga ilmusid mu pähe pipipatsid, mida Jaagup Mahkra alias neli teist nime kohe noolima kippus. Põgenemine.

Millalgi hakkas vihma sadama. Millegipärast just siis, kui telgis olin ning see otsustas absoluutselt igast kohast vett sisse laskma hakata. Hommik oli märg. Aga vahva. Tõeline laagrimelu hakkas lubama just alles pühapäeva hommikul, kui pidi vidinad kokku korjama ja kuhugi suunas ära kaduma. Kergete killast see ei olnud. Mahkra unistuseks oli peale minu nüüdseks juba kaduma läinud patside (muide Pedigree Bonne olevat ühe kuskilt lavalt üles leidnud ja omale mälestuseks võtnud, tänutäheks oma backdropi ära kaotanud) võimalikult vara Tartu poole vurada. Sellele lootusele keeras kriipsu peale puhumismasin, mille järgi 0,28 promilli mehe habemest välja imeti. Niisiis võtsime nõuks see tund aega kainenemist oodata paari õlle sisse libistamisega. Hiljem mees vist sinna laagrisse jäigi.

Puhumisteenuse osutajalt sain isegi päris häid näpunäiteid, kuidas, kui palju ja mida juua on üldse mõtet ning jäime ühisele seisukohale, et õlut võib kogu aeg juua. Mõistlikke nõuandeid asjatundjalt tasub alati kõrvataha panna.

Sel ajal, kui Mahkra oma kainenemist ootas läksin osa saama neist kurikuulsaist Kemmerlingi kemmergutest. Pühapäeva hommikune peldikusimman ületas enamiku eelnenud päevade perfoormansitest. Peldikute ees askeldas üks üüratu suure vetsupaberirullikotiga onkel, kes hoolitses selle eest, et inimestel millegiga oma mustust pühkida oleks. Kuigi senised kogemused on näidanud, et paberit sihtotstarbeliselt ei kasutata. Lakke ja seintele laskmised on tavapärane norm, suudetud on isegi kuhilaid tekitada, mis ulatuvad üle ääre (mõned aastad tagasi oli ühe sellise kuhila otsas veel isegi mobiiltelefon püsti pandud, isetehtud telemast?). See varustaja soovitas soojalt mul mitte minu poolt valitud kabiini sisenema, aga ei mina teda kuulanud. Ja tõele au andes – olen tõesti hullemaid sisemusi näinud. Aga siis avastasin sealt samast… mobiiltelefoni! No mitte kuhila otsast aga kenasti “riiulile” sätituna. Asi lahenes õnneks kohe, sest vetsupaberipoiss koputas peagi uksele ja hoiatas, et tema föön olevat suure tõenäosusega just siia kabiini ununenud. Andke andeks, aga mul on kõigile üks soe soovitus: Hard Rock Laagri pühapäeva hommikune Kemmerlingi kemmerg on absoluutselt viimane koht, kuhu oma mobiiltelefoni panna!

Tänavune laager üllatas muidugi veel päris mitme seigaga. Lisaks Pedigree backdropile pandi ka üks Kemmerlingi kemmerg tuuri. Koos sisuga, nagu kuulda (või tunda) oli. Ise kipun siiski arvama, et tegemist oli Tardisega dr. Who’st mis otsustas kuhugi teise dimensiooni tagasi lennata. Hullem variant on, et see on nüüdseks Vigala jõe põhjas koos mõne õnnetu kliendiga kaladega koos magamas.

Aga lõpp hakkas lähenema. Selleks lõpuks oli Metal Traveli buss, mis pidi mind Tallinna sõidutama. Lõpuga läks asi aga mutta. Sõna otseses mõttes. Buss sõitis rõõmsalt end porri kinni ja asjaga tunduski ühel pool olevat. Närviliselt suitsu kimuv bussijuht ei sisendanud lootust aga välja hõigatud (esialgu idiootsena kõlav) idee bussi lükkama hakata toimis suurepäraselt. Vaid üht meest oli tarvis, ühe käega lükkas bussi liikvele. Ambaalidest on vahel ikka kasu ka!

Balti jaama peldikus küsiti 30 senti aga välja nägi see märksa hullem, kui ükskõik milline Kemmerlingi kemmerg kunagi olnud… Welcome to Tallinn!

 

Leave a Comment :, , , , , , , , , more...

Hard Rock Laager 2013

by on juuli.04, 2013, under Kontserdiarvustused

Sel aastal pidin üle mitme hea aasta tingimata Hard Rock Laagrisse minema, sest sellist esinejate massi, mida väga näha tahtsin ei saanud tähelepanuta jätta. Olukord tõotas kohe algul karmiks kiskuma, sest kõik need “must-see” artistki olidki kolm esimest.

Evadne

Õnneks sai kuidagi meeletu piletisaba juurest enamvähem õigeks ajaks tulema ning esimene tippbänd kiirustamisest tingitud lõõtsutamisest hoolimata kätte saadud. Kõik oli veel parem, kui olin lootnud. Massiivne latiino-doom, kus päris tugevalt sees ka funerali. Mulle meenutas lisaks üllataval kombel mitmeti Ahabit. Viimase loo kavatseb Evadne välja käia järgmise singlina ning rahva abi video salvestamisel oleks väga abiks olnud. Kahjuks tundus, et peale minu keegi teine eriti juukseid heitma nõus polnud. Kõrval olevad kõvapead üritasid hoopis selle ajal üksteise suitsule tuld põlema panna…

Ophis

Tõeliselt madal ja sünge bassisound kohe intoks kammis uuesti ära. Ei mingit halastust. Võimas brutaalne doomdeath. Eraldi tooks välja kahe vokaaliga lahenduse, mis antud bändi puhul väga hästi töötas. Curt Cobaini meenutava trummari rögin oli oktaavi võrra kõrgem ning omavaheline sünergia tekitas õõvastavaid judinaid.

Evoken

Ilma igasuguse vahepausita kohe otsa lennanud peaesineja (minu jaoks kahtlemata) õigustas oma staatust. Visuaalselt sai kohe selgeks, et tegemist on üdini USA bändiga. Nii 100% jänkid, kui vähegi olla saavad. Aga see ei häirinud, sest Evoken on juurtelt vist pigem brutal deathi mullast võrsunud ning kus mujal ikka sellist kraami paremini toodetakse? Jällegi ebatraditsiooniline lavaline lahendus – vokalistist kitarrimees oli vasakul ja kõige keskmes oli hoopis bassist, kes häält üldse ei teinud. Värskendav.

...

Võibolla oleks võinud festivali avada mõni ballast, et jõudnuks kohaneda ja väheke festivalimellu sukelduda (telkla rõõme nautida jne) aga ei tohi nuriseda. Lisaks oli teada, et kogu see kolmik pidi kiiresti edasi tuiskama. Aga laagri kulminatsioon oli sellega minu jaoks ületatud ja kogu ülejäänud kava juba puhas boonus ning järelmäng.

Mida siis edasi teha? Ahjaa.. telklasse oli vaja kolida, hütt püsti lüüa, esimest korda peale autost väljumist maha istuda ja natuke auru välja lasta.

Forgotten Sunrise

Päeva neljas laiv, minu jaoks ka viimaseks kujunenud. Nostalgialaks ja muidu väga mõnus omamaine doom oli suurepärane. Valdavalt istudes ja rahulikult puhates kuulates-vaadates. Kaks tähelepanekut: Anders näeb praegu välja noorem, kui anno 92 ning Valm võikski pigem trumme mängida.

Võibolla keegi imestab miks ma ei läinud vaatama suuri staare Cryptopsyt, Skyforgerit, Endstillet, Testamenti… Ei jaksa inimene kõike ja üleüldine tipp oli niigi saavutatud. Need bändid nõnda mu meeli ei liiguta. Testamenti oleks lapsepõlve mälestuste pärast isegi vaadanud, kuid selline mittemidagiütlev trääs, mida telgi ees kuulsin pani rõõmustama, et ei raisanud oma energiat. Ja paljud said oma vajadused rahuldatud. Ei olnudki minusugust rõõmurikkujat sinna trügima tarvis.

Teine päev

Esimest korda laagri ajaloo jooksul käisin jalutamas laagri territooriumilt väljas. Tore külake on. Eriti kell seitse hommikul. Aga laupäeva hommikud laagris on mulle alati meeldinud. Ja tihti olen käinud vaatamas päeva esimest bändi (nn pohmarohtu).

Emphasis

Seekordseks nn pohmarohuks oli sel korral Emphasis. Võibolla tundmatuim bänd siinmail, mis üles astus. Aga kui tore oli see. Väga meeldis nende imago – lauljatüdruk (vist ainus naisvokaaliga esineja sel aastal üldse) polnud absoluutselt seda nägu ega tegu, nagu oleks karmil metaliüritusel. Aga ta hääl oli super. See vähene pohmaaurus meespublik sai oma unelmatele totaalse rahulduse, kui tüdruk laval oma teksatagi seljast heitis. Muusikaliselt tahtsin paralleele The Gatheringiga tõmmata, aga päris nii tummiseks siiski asi ei läinud. Armas ja tore kindlasti.

Tapper

Hea ja armsa emotsiooni pealt läksin ka Tapperit vaatama. Suurte kahtlustega. Ja ei saanudki sotti, kas see laiv oli võimas või kohutav. Neli aastat tagasi külastatud bändiproovis kuuldud Kuningas Stahhi Ajujaht ja 1000 Naela Surma olid niivõrd võimsad emotsioonid, mida nad praegu isegi laagrilaval üle lüüa ei suutnud. Aga eks meeste suund ongi läinud kommertslikuma liini poole, midagi pole teha – tahetakse ju ometi publikut. Seda oli neil palju. Ikka pean ütlema, et ükski metalpunt ei tohiks nokkida aiaäärset tänavat. Aga ma olen vähemuses. Lasku käia. Kanteri ketas leidis ka omaniku.

Peale kohustuslikku lõunauinakut, puhkehetke ning kaine Freddy krooksumise peale minema jooksmist sattusin täiesti tühjalt kohalt pärli peale.

Antagonist Zero

Arusaamatu, et ei olnud selle bändiga enne tuttavaks saanud. Võimas soome doom metal, mis kukutas mu suust viimsed kuivetanud friikad. Isu kadus ja nauding asendus. Kirsiks tordile Doom:VS cover. Minu jaoks oli see etteaste pauk harjavarrest. Uskumatu!

Talbot

Peale eelnevat oli tühjus hinges. Talbotit tahtsin juba enne üritust kindlasti vaadata, nüüd aga… kõlas nagu kohustuslik tüütu järelmäng kõigele heale, mis varem toimunud. Jah – on eriilmeline, on äge ja karm. Aga mitte piisavalt. Mitte enam nii, nagu kunagi algul lubas. Mammuteid ka lendamas ei näinud.

Edasi otsustasin, et nüüd on kõik. Mul pole rohkem pettumusi ega võimalikke negatiivseid emotsioone selleks korraks tarvis. Ei tahtnud corpse-paintides kloune, ei soovinud ülipurjus karvaste tülinorimisi, ei riskinud doomifiilingu rikkumisega grindide või industriaalidega. Minu jaoks oli kõik juba niigi hea.

Mida veel rääkida? Polegi nagu midagi. Kõik oli seekord super ja positiivne. Korraldus ilus, inimesed toredad ja viisakad. Vähemalt seal, kuhu mina sattusin. Ilm oli kena. Kõik. Korraldajatele vaid teadmiseks, et kui midagi sellise lainapi lähedastki järgmisel aastal tuleb, ei saa minagi tulemata jätta. Aitäh.

PS Pilte mul pakkuda pole aga neid leidub massiliselt mujalt saitideltki.

Leave a Comment :, , , , , , , , more...

Estoner – The Stump Will Rise

by on okt.22, 2012, under Arvustused

Estoner - The Stump Will Rise kaanepiltNime poolest eesti stoneri tõeline tempelbänd on aastake-kaks juba vaikselt oma seenekesi nosinud ja tegutsenud. Alul pidasin seda täielikuks naljabändiks, aga olles nüüd üllitanud oma debüütalbumi tuleks seda kooslust siiski tõsiste kavatsustega elujõuliseks kännuks pidada. “Känd tõuseb” on nimelt selle esikketta nimeks. No kuulame siis, kuigi jah, kõik teavad, mida ma kohalikust kiviskeenest arvan.

Alustame albumi kujundusest. Vana mükometalistina silman esimese asjana mingeid seeni, vist sõnnikuseenikud või noh, tavalisema nimega – sitaseened. Okei. Ja karuputked. Ja mingi suits. Kas see kooslus viib lubatud kosmoselennule ja jätabki sinna? Võimalik. Kõõrdsilmsusele vist küll, nii nagu veel kujundusest välja loen.

Esimesena kuuldav Greenseeker ja lõpulugu Mindweasels kaevavad mu mälust vana hea Solitude Aeturnuse. Refrään oleks nagu maha kopeeritud loost Destiny Fall To Ruins, kuid läbi meeletu kaja. Tegelikult oleks võinud kogu muusika läbi sama kajamasina lasta, oleks võibolla suitsusem staff. Praegu on nii, et peale paari minutit muutuvad lood marutüütavaks ja ainult ootad, millal ometi lõppeb see jämm.

On küll natuke virgutavamaid ja “ohoo” efekti tekitavaid hetki (Meet The Abyss, Level 5 Wizard), kus flirditakse lausa black metaliga aga seda kuidagi vägisi ja üldisele laialivalguvusele päästjaks need hetked ei osutu. Kahju, et sellist piiride ületust rohkem teha ei juletud. Oleks võinud näiteks (funeral) doomi rohkem sisse lükata (Antonile peaks see teema ju käpas olema) või flirtida tõesti black ja death metaliga. Absull mida, aga liiga kinni ollakse oma “stoneris” samas kui see stiil on ju selline “laialivalguv” ei peaks kartma niiväga piiride hajutamist. Level 5 Wizard’i esimesed poolteist minutit kosmilise uilge (hukkunud alpinist?) võib just eelnevat silmas pidades kogu albumi parimaks osaks pidada. Kahjuks vajus aga ka see suvaliseks niinimetatud psühhedeelseks uimerdamiseks kätte ja no see on jubedalt tüütu. Ning.. kui LSD ja vampiiri kombo nii tuim ja igav on, nagu seda E-Stoner presenteerib, siis ma ei saa üldse aru, miks reaalsusest kuhugi minema peaks? Bürokraatia on thriller selle kõige kõrval.

Aga bändile aitäh tuletamast mulle meelde, kui palju häid bände on maailmas olemas. Asungi nüüd oma kõrvatraumast taastuma.

4/10

Leave a Comment :, , more...

Põhjast – Thou Strong, Stern Death

by on aug.19, 2012, under Arvustused

Suure uudisena paiskus kohalikku metallitaevasse teade internatsionaalse uue bändi Põhjast leping Spinefarm plaadifirmaga ja albumi Thou Strong, Stern Death ilmutus. Hoolimata debüüdi Der Sturm õlgu kehitama ajavast igavusest tekkis ka minul huvi antud üllitise vastu, sest ära mainitud suured eeskujud ja mõjutajad – Bathory, Immortal ja Primordial on muljet avaldavad suurnimed. Lisaks peab ütlema, et plaadi kujundus on kohutavalt ilus, mis sest, et Ulver, Limbonic Art ja mitmed teised on taolised teemad juba varem palju kordi läbi närinud. Töötab siiani.

Plaati mitu korda läbi kuulanuna pean aga tunnistama, et kujundus jäigi minu jaoks albumi parimaks elemendiks. Küll proovisin leida seoseid eelpool mainitud kollektiivide loominguga, mõjutajate mõju muusikas või ükskõik mida, mis võiks natukenegi lugudes kosta. Ei leidnud. Tegemist on arusaamatu idee ja mitte midagi pakkuva muusikaga. Raske on seda black metaliks nimetada, vokaalne tühjus viitaks justkui mõnele thrash-kollektiivile, tundetu kiretu roigamine, loost loosse. Muusika samamoodi – kiretu absoluutselt mitte mingeid tundeid väljendav ühtlase tempoga kütmine. Ei taba ära, millal lugu lõppeb, millal teine või kolmas algab. Süvenemata ei saaks arugi, kui album läbi. Ei ainsatki meeldejäävat momenti. Ometi ma püüdsin neid leida. Kasvõi ühte. Ei. Viimase loona The Three Brothers hakkas natuke oma akustilise kitarri ja kajalise vokaaliga lubama aga lubamiseks see siiski jäigi.

Raske öelda, võibolla on tõesti minus viga – seni on ju väga seda bändi kiidetud. Aga suure tõenäosusega ikka selle pärast, et head kamraadid on koos, sõbrad ju teevad, Keijo ju keeras soundi, Atso mängis ju trumme, Kalvet ju tõlkis. Kõik on vägev, peab ju hea olema. Nii nagu peab. Ma olen enda meelest päris palju metalit kuulanud, head metalit, ka eelpoolnimetatud mõjutajaid. Ei saa aru. Kõigil neil on oma käekiri, oma imago, omamoodi spetsiifilised, erilised vokaalid, soundid ja see “miski”. Põhjast ei oma mitte mingisugust “miskit”. Tavaline mittemidagiütlev (black?)metal. Aga kujundus on ilus ning vinüülisõpradel kollektsioonis uus kaunistus olemas. Kilest pole vaja välja võttagi.

3/10

Leave a Comment :, , more...

Burzum – Umskiptar (2012)

by on mai.06, 2012, under Arvustused

Kui minu poole hiljuti pöörduti, kas ma sooviks midagi Vargi käest küsida, siis ei osanud ma midagi mõelda. Mul ei ole Vargile mingeid küsimusi, ma ei soovi Tema kohta midagi uut teada. Minule räägib Ta kõik olulise oma muusikaga. On juba pikka aega seda teinud. Ma ei ole süvenenud Tema tõekspidamistesse, Tema tegemistesse või ütlustesse. See kõik ei huvita mind. Ma austan Teda ilma selle kõigeta, ma kummardan Tema poole nende helide pärast, mida Ta kakskümmend aastat teinud on. Kogu sellest ajast tuleb mul meelde vaid üks tõsiselt halb lugu (War). Albumid Hvis Lyset Tar Oss, Filosofem, Belus ja Fallen võiks kõik olla mu läbi aegade top 10 üllitiste hulgas.

Seda kõike arvesse võttes hakkasin Umskiptar‘i kuulama täiesti puhtalt lehelt. Mingeid eelarvamusi, mingeid ootusi ega pettumuse kartust polnud. Eks ta esimesel kuulamisel suhteliselt arusaamatu tundus, sain aru, et käesolev album on vähe paksema koorega pähkel isegi minule katki hammustamiseks. Kuni looni Gullaldr. See kümneminutiline melanhoolialaks lajatas täpselt õigesse kanalisse, lummas esimesest kuulamisest ja enam lahti ei lase. See on midagi palju enamat kui muusika, midagi enamat kui isegi Burzum! Kogu album sai minu jaoks selgeks ning teeb sellest ühe parima läbi aegade. See sisemine kurbus ja mõtisklus võtab mõistuse.

Alfadanz‘i Daudi Baldrs‘i meenutav primitiivklaveripalast välja sirguv depressiivkomplekt koos põneva kitarrilahenduse ja väga hästi kõlava vokaaliga näitab täiesti uut Burzumi nägu, sellele järgnev Hit Helga Tré vapustab veelgi enam, seda juba varasemalt tuttaval teraval kitarril müstilise meloodiaga. Ja nii lõpuni välja. Väga tappev album, millele kohe mitte kuidagi ei saa alla maksimumpunktide panna.

Ja jätkuvalt mul ei ole küsimusi Vargile.

Leave a Comment :, , more...

Intervjuu: Mortferus

by on dets.07, 2011, under Intervjuud

Aeg-ajalt juhtub, et rahulikku igiunne mattunud Tartus tehakse midagi. Näiteks karjub keegi jubedal kombel ööpimedusse. Keegi sepitseb keldris kurja muusikat. Keegi mõtleb, kuidas maailma ehmatada. Aga vaid vähestel igiunistel jätkub söakust, et küsida: kes seda kõike teeb? Kes häirib meie rahu?

Võtsin südame rindu ning sukeldusin otse kurjamite staabi keskmesse, et neile (ja veel mõnedele) küsimustele vastust leida. Mul oli õnne – vanakooli black metalit tootva ansambli Morferuse liikmed leidsid väärtusliku prooviaja sees mahti minuga natuke vestelda. Tõtt öeldes toimus see kõik juba augustis, kuid toona linti võetud materjal jäi vahepeal unustusse. Senikaua, kuni mu vend mind verbaalselt peksma hakkas, et näed, meestel tähtsamat sorti live tulemas ja sul veel intervjuu valmis tegemata. Ega’s midagi. Poetasin end taas Mortferuse prooviruumi ja… Tulemus on siin.

Oma bändist ja muusikast rääkisid Henry (bändi põhipaha ja kitarr), Artur (kitarr), Ronk (vokaal), Otto (trummid) ja Pets (bass).

* Mida bändi nimi „Mortferus“ tähendab?

HENRY: „Mortferus“ on tuletatud ladinakeelsetest sõnadest – Mort nagu surm ja Ferus tähendab loodust või looduslikku objekti vms. Ja ongi selline üsna müstiline kraam. Loomulikult on kõike väga süngelt kujutatud. Nagu black metal ikka, surm, öine taevas…. Nagu nimigi viitab – surnud loodus. Müstiline. Kõik on müstiline lihtsalt.

Rääkige bändi ajaloost veidi!

HENRY: Bänd sai kokku pandud 2011 alguses. Tegelikult me alustasime sellega isegi 2010 lõpus. Võis olla isegi novembri lõpp või detsembri algus, kui foorumis Rada7 Martin Kolk, kes tänaseks on juba meie seast lahkunud, tahtis korralikku korralikku vanakooli black metal bändi kokku panna ja mul endal oli ka just see vaim sees, et tahaks heameelega midagi uut teha. Ideid oli juba tekkinud. Niisiis panimegi temaga bändi kokku. Meil käis proovis paar trummarit, aga siis ei leidnud seda õiget. Lõpuks tuli Otto. Kitarristiga on ka niimoodi, et hiljuti tuli Artur, Pärnust üliõpilane Tartusse.

ARTUR: Mortferus on minu jaoks teine sihuke tõsisem bänd. Esimene, kus ma mängisin, oli Tarm, Pärnu ja Põlva black metal bänd. Kitarri olen mänginud kokku umbes viis aastat.

HENRY: Bassisti meil reaalselt ei olegi väga palju olnud kunagi.

OTTO: Mina käisin ühe proovi, siis ma läksin trummidele edasi.

HENRY: Ahjaa, Metsakoll käis meil trumme löömas ühe korra ja siis ta leidis, et tal ei ole ikkagi aega. Võtsime Ottol bassi käest ära, torkasime ta trummide taha. Ja väga ilusti tuleb toime. Ega Pets ka meil originaalis tegelikult bassimees ei ole, kitarrist on muidu. Aga üks keelpill kõik, raisk. Saab hakkama.

PETS: Bassimängimist alustasin jah suht hiljuti, alles siis kui bändi tulin. Kitarri olen mänginud juba 6 aastat; praegu olen peale Mortferuse veel bändis nimega Thy Remains, mis teeb meloodilist death metalit. Seal mängin kitarri.

OTTO: Lauljaid on ka siis kaks tükki olnud.

HENRY: Jah, vokaale on kaks tükki olnud siiani… Aga Ronk saab täitsa hästi hakkama. Teeb huvitavaid vokaale – ei ole ainult selline bläkilik karjumine, vaid teeb growli ka ikka. Mina olen rahul igal juhul.

* Ses mõttes on Tartu väike koht ka – piisavalt väike, et oleks kerge bändiliikmete nappus, aga samas saavad kõik asjad tehtud.

HENRY: Tegelikult ma Mortferuse tegingi üldse selle ideega, et kuna tekkis juba olukord, kus kõik bändid olid omavahel täiesti kokku sulanud ja kuskil oma sõpruskonnaga live’i teha oleks olnud niimoodi, et kui uus bänd tuleb peale, kõnnib üks-kaks inimest lavalt minema ja tulevad teised samapalju asemele. Mõte oli saada täiesti uued inimesed siia. Aga noh, mis seal ikka. Tuleb välja, et ei õnnestu selline asi üldiselt.

OTTO: Suht isegi õnnestus.

HENRY: Jah, selles suhtes, et Pets on üsna uus nägu ja Artur on täiesti teisest Eesti otsast… Noh, nagunii tuleb varsti välja, et ta on ka kurat teab mis Tartu bändis mänginud.

* Kuidas praegune koosseis toiminud on?

HENRY: Lood vajavad lihtsalt harjutamist väga palju. Meil on praegu natukene liiga lühike kava. Me tegeleme sellega, et saaks lugusid juurde. Ja eks õppimine võtabki aega tegelikult. Et koosseisus midagi valesti oleks, seda ma küll ei tahaks ütelda. Minu arust tuleb täitsa hästi välja.

ARTUR: Mina näen probleemina ainult seda, et ma ei jõua kooli kõrvalt nii palju bändiga tegeleda, et lugusid ise kirjutada. Lugude õppimine on ka pisut tagaplaanile jäänud.

* Teil on praeguseks seljataga kaks esinemist?

HENRY: Jaa, need tulid kohe üksteise otsa. Esinemine 29. oktoobril Tartus klubis Trehv oli meil juba vähemalt kuu aega ette plaanitud. Ja siis ühel hommikul, kui ma kümkapi juures Walterit avasin, tuli sõnum, et „kuule, kohe helistatakse sulle, tuleb live’i pakkumine.“ Helistatigi natuke hiljem ja öeldi, et Tapperis on kontsert tulemas. Okei, mis seal ikka, rääkisin siis kõigiga läbi ja tuligi kohe 28. oktoobril Tapperis esinemine [koos Itku, Monstera ja Syrcityga]. Minu arust väga hea elamus oli.

* Kuidas esinemised õnnestusid?

ARTUR: Piisavalt.

HENRY: Esimeste live’ide jaoks küll.

RONK: See oli hea, et Tapperis kõik kuulsid ennast, heli oli väga hea.

HENRY: Aga Trehvis oli küll sound lihtsalt kohutav.

RONK: Kuna mina ei jõudnud veel soundchecki ka too päev, siis oli suht raske.

HENRY: Tapperis oli selline tore lugu, et me olime esimesed ja publikut oli tegelikult terve ürituse vältel oli väga vähe. Lava ees moshis täpselt kolm tüüpi ja neist kõiki ma teadsin. Aga samas Trehvis järgmisel päeval oli juba rahvast rohkem. Olime vist ainuke bänd, kellel moshpit oli. Success!

* Mis bändidega ideaalis koos tuuritada tahaksite?

HENRY: Sellest on vast natuke vara veel praegu rääkida, ma arvan. Aga kui üldse, siis ikkagi Norra black metal bändidega. Sellega sulaks hästi kokku. Põhiline asi, mis ma kuulan, ongi Norra black. Ja muidugi Tartu sõpruskonna bändidega, kes iganes meil siin ka on.

* Praegu teil veel lindistamisplaane pole?

HENRY: Sellega väga ei hakkaks kiirustama. Isegi, kui me teeme midagi, siis ma arvan, et mingit stuudiot me rentima ei hakka. Pigem näitame seda, et me teemegi head kraami ja lindistus ei mängi siin olulist rolli. Et minu arust võib selle iga asjaga linti võtta, peaasi, et on arusaadav. Nagu black metal ikka.

* Kuidas viljelete black metali elustiili väljaspool bändi?

HENRY: Elustiili? Eeheh… Ma ei ütleks, et see nüüd väga black metal oleks väljaspool… Ega kodus verd ei rüüpa jah.

OTTO: Inimesi ei ohverda.

PETS: Vabal ajal põletame kirikuid.

HENRY: Karvased nagu karvased ikka. Joome õlut ja vahime ringi. Ise käin ka mõõgavõitlustreeningutel. Olen siin kuskil aasta jagu tegelenud sellega. Täisturvis on seljas ja võitleme terasest mõõkadega. Midagi keerulist ei ole seal, lihtsalt vastasele peksa anda. Areng on juba kindlasti tunda.

* Päevakohane küsimus – esinete 8. detsembril Tallinnas klubis Tapper koos Vesania ja Thou Shell of Deathiga. Mida lubate publikule?

HENRY: Lubada tahaks verd ja palju verd, aga see on nagu publiku enda asi rohkem. Aga meie lubame kindlasti suurepärast live’i ja nii mõndagi purunenud kuulmekilet.

* Nii et rahvas võiks sinna tulla erinevate külm- ja tulirelvadega?

HENRY: Noo… Põhimõtteliselt ei ole just väga hea plaan, aga verd saab tekitada ka moshpitis.

ARTUR: Vastu põrandat.

HENRY: Jah, vastu põrandat, vastu üksteist, mõni kolp murda, mõni kael… Ei oleks üldse vastu. Jah. See, kui hea live on, sõltub eelkõige publikust, kes seda hindab. Meie anname endast maksimumi.

Vaata bändi kohta ka: mortferus.surnuaed.net

Küsitles ja kirja pani Galil.

Kommentaarid välja lülitatud :, , , more...

Otsid midagi?

Kasuta allolevat vormi sisu otsimiseks:

Ikka ei leia midagi? Võta meiega ühendust!

Viidad

Mõned veebilehed mida me julgeme soovitada...